Neljapäev, märts 13, 2008

Näitus

Never ever ei taha ma ühtegi näitust sellise tempoga ette valmistada, eriti korrata seda , mis toimus lõpus.Kolm viimast ööd (või mis ööd, pigem üksikud tunnid, kusjuures vahetustega, sest üks peab kriitilises olukorras olema alati adekvaatsem kui teine) saatsime mööda Raja tänava esimese korruse dushshiruumi põrandal sealtsamast leitud poroloonitükil. Paradoksaalsel kombel mulle meeldis seda (skulptuuri) teha. Päris tõsiselt kohe. Võin öelda, et ma olin seda tehes tõeliselt õnnelik. Ma tahan sellega edasi tegelda -- mul on väga mitu uut ideed. Nagu oleks millessegi uude armunud.
Mulle meeldis ka see äärelinnakeskkond -- mets ja pikk sõit trolliga nr 3 Mustamäe ja Nõmme üleminekupunkti. Seal trollis olid inimesed, kes mulle iga kord absurdielamusi pakkusid.
Näide nr 1: naistepäeva hommik. Mu kõrval istub kaks meest. Mõlemad purjus, üks magab. Teine peab telefonikõnet.
-- Head naistepäeva, kallis. Palun lepime ära.
-- Palun.
-- Palun!
-- Palun!!!
-- Mis mõttes sa mu peale avalduse kirjutad?
-- Ma ei ole midagi varastanud!
-- Mis mõttes?!
-- Ja see koer on MEIE oma!
-- Lepime ära...
-- Head naistepäeva, kallis.
Edasi läks kordusse. Ja nii mitu korda järjest. Naersin ja samas kartsin, et tüüp annab mulle tagantkätt vastu hambaid... Ülejäänud kodanikud tegid sellise näo, et no nemad küll aru ei saa, kuidas nad selliste inimjätistega ühte ruumi on sattunud...
Või näide nr 2: sama troll, päev hiljem. Vanem naiskodanik, keskmises joobes. Räuskab üle trolli midagi vene keeles. Korduvad vandesõnad: "Bljääd! Pizdeets!". Sekkub vanem meeskodanik: "Nekulturnõi narod zdes, jopptvajumatt!" Edasine on ühe ilusa sõpruse algus. Selgub, et mõlemad elavad Mustamäel alates 1969. aastast. Millega see lõpeb, ei tea, sest lahkun Keemia peatuses.

Aga mis puutub näituse ettevalmistamisse, siis J kuju saab jalatallad alla siis, kui M ootas oma mikrobussiga juba hoovis ja värvi peale Hobusepea galerii siseõues. Sõna otseses mõttes viimasel minutil.
See on: Raja tänaval kujud auto peale, kähku Nõmme teelt läbi, taburett ja vahetusriided kaasa, K ja J kujude värvimine nimetatud sisehoovis, kähku EKAsse räpparite tehnika järele, viinapoest läbi, avastus, et noorelt skulptorilt laenatud 50 kg liivast ei piisa, oma isa moosimine, et ta sealtsamast Raja tänavalt veel teist sama palju tooks, asjade koordineerimine distantsilt (oma isa ja ühe teise noore skulptori kokku viimine), liivakottide tassimine ja kärutamine vanalinna munakividel. See on: liivakottide säilitamine, sest noor skulptor tahab täpselt samasugust (kusjuures kahte erinevat sorti) tagasi. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe üldse meelde ei tule.
See on: kiire meik ja riiete vahetus galerii tualetis. Parukas, sest juukseid pole pesnud juba väga tükk aega -- uskumatu, aga selleks pole olnud vaba hetke. Kontaktläätsed on silmas olnud vist nädal aega jutti. Ühepäevased. Mulle öeldakse, et ma näen shikk välja ja et lahe uus soeng, aga ka seda, et eelmine oli palju parem. Vestlus emaga on järgmine: "Mis sa endaga teinud oled?!" -- "Nagu noor Mare Vint, kas pole? See on parukas." -- "Jumal tänatud!"
See on ka telefonikõne R-lt (noor skulptor) pool tundi enne viit: "Kas saite valmis? On ikka avamine?" Viimane kord nägin teda eelmisel ööl, kui kell neli öösel suures ateljees oma töid värvisin (kolm eri värvi spreid)ja K putkas J-t veel pahteldas ja lihvis. Leidsin Ziggy Stardusti plaadi, millega ülejäänud noored skulptorid suurest ühisateljeest minema peletasin. Kui seda kaheksandat korda kuulasin. Mul on mingi värk, et äärmise väsimuse korral suudan kuulata ainult vana kooli popmuusikat -- sellist, milles on mingi primaarne pauer sees. Selline, mis kaasneb asjade maailma ajaloos esimest, no tõesti esimest korda tegemisega.
See on ka tunne, et peaksin ülemise korruse ekspositsiooni muutma. Ja paari tunni eest tulnud idee, kuidas seda tegema peaks. Hoiaksin end juba mitmendat tundi tagasi, et mitte N-le helistada, aga õnneks või kahjuks jätsin telefoni A autosse.

Näituse avamise üllatavamad külalised on lapsepõlvesõbranna M oma kolmanda lapsega ja eesti kino hinnatud näitleja AK. Viimane saabub maani täis olekus nartsissipotiga, tänab sõnumi eest (mul ei ole enda teada ta numbrit, kuigi ta andis meile magistratuuris ühe pooliku workshopi. Näitlejameisterlikkusest. See jäi poolikuks, sest meisterlik näitleja sattus joomatsüklisse. ), kallab endale klaasi viina ja magab ülejäänud aja, kuni ta kell üheksa galeriist välja talutame. Vahepeal ärkab üles: "Kuule, kalla mulle midagi lahjat juua..." AK on viimase viie aastaga, kui ma teda näinud pole, vananenud umbes kolmkümmend aastat. Ta kukub tänaval mitu korda järjest pikali, aga on üllatavalt shikilt riides. Ilma igasuguste reservatsioonideta. Ma otsustan tema turvalisuse huvides talle politsei kutsuda, aga saan äärmiselt kriitilise suhtumise osaliseks. "Andke toru kellelegi, kes ei naera. Nii, kuidas te seda inimest tunnete? Andis kunagi teile loenguid? Miks te temaga koos olite? Teil oli näituse avamine? Kas te pakkusite talle seal alkoholi? Kas te teda enda juurde ei saa viia?" Politseinaine tundub olevat seisukohal, et ma olen ise süüdi ja peaksin AK-ga ka edasi tegelema. Aga lubab patrulli kohale saata, küsib mu nime ja ei luba tuntud näitlejat minema lasta. Loomulikult lahkub AK selle peale koheselt tuigerdades ja ma ise ei julge ka üksinda politseinikke oodata. Eriti, kuna ma olen koos seltskonnaga, kellest vist keegi pole eriti kaine. Ma tõesti loodan, et ma pole politseis nüüd mingis mustas nimekirjas ega saa selle eest trahvi või midagi.
Ja kõik see jama sellepärast, et mu telefon saatis tema numbrile sõnumi. Numbrile, mida ma ei tea. AJ ütles, et olin temale ka kolm sõnumit saatnud ühe asemel, et tegelikult saab inimene väga hästi vaimselt elektroonikat mõjutada ja et see on märk sellest, et mul on energia lahti minemas. Mida iganes see viimane ka tähendaks.
T ütles, et ma kasutasin räppareid avamisele kutsudes ära, et see oli neile alandav bäkki laulmine. J(moefotograaf) vaidles T-le vastu, kuni sekkus keegi kolmas, öeldes, et lahe taustamuusika, mis illustreeris paraku pigem esimese seisukohta. Mina lootsin, et räpparid võtavad kaasa ka oma hip-hopipubliku, mida nad paraku ei teinud. Aga ma ise oleksin publikuna, kellel pole erinevalt näituse avajast intensiivse suhtlemise kohustust, küll kontserti kuulanud. Niipalju sellest. Lisaks sain ka näitust kuni lõpuni saatva heli. (Kirjutasin ühe hooga siia sõna "taustaheli", aga kustutasin selle siis ära...)

Üks asi veel. Ma loodan, et see ei mõju siinkohal ülbe ja tänamatuna. Lilledest. Mulle tegelikult tohutult meeldib
vana kooli komme tuua inimesele, kes avab näitust, midagi ilusat. Ise katsun ka sellest kinni pidada, aga alati ei jõua. Aga ma ei saa aru, kohe mitte absoluutselt aru, miks kingitakse lilli ja milleks üldse kogu see tööstus. Mingite taimede kasvatamine, transport ja siis ost-müük. Lilled on lisaks mõttetult kallid ja näituse avamise ajaks olen praktiliselt iga kord sügavates võlgades. Mõtlen iga kord, kui palju need kokku maksma läheksid ja et kui igaüks, kes toob uhke lillekimbu või õie, annaks mulle kasvõi poole sellele kuluvast summast, saaksin osta näiteks 100 kg liiva, mille pean M-le (noor skulptor) tagasi viima. Lilli on ebamugav käes hoida, neid kuhugi sealsamas vedelema jätta aga kinkija suhtes ebaviisakas ja lõpuks jäävad nad alati galeriisse või kui keegi ,tavaliselt sealne valvur, need mulle poolvägisi kaasa topib, afterparty käigus kuhugi baari. Ma ei saa aru, miks ei kingita rutiinselt pidulikel puhkudel näiteks lehtsalatit. Või mida iganes. Mis oleks kasvõi poolpraktiline. Suvalised pähetulevad neutraalsed asjad, mis ikka ära kuluvad: teip, tühjad DVD-d, ajakirjad (isegi kui mööda paned valikuga), alkohol, tee, patareid, kohv,isekõrvetatud muusika ja filmid (omal valikul)...
Aga võibolla on asi selles, et ma olen oma senises elus liiga palju olnud sunnitud lilli vaatama. Nii maalitud kui elusaid. Kohutavas koguses. Külmkapis, sest mu ema säilitas neid seal kui oma modelle. Lühidalt kokkuvõttes: lille kinkimise zhest on väga ilus, aga need ise jätavad mind sügavalt ükskõikseks.

Kommentaare ei ole: