KANA-KANA-HAKKLIHA

Aurora:

Videosse on vaja statistiks vähemalt ühte vanemat meesterahvast. Ja ma olen linnas, vaatamas üle võimalikke ruume ning kerin telefonis numbreid. Harry E.! Nõukogudeaegsete reklaamklippide rezhissöör helistas mulle pärast Niinaga koos tehtud näitust kevadel . Helistas veel ka suvel, kutsus mingile kontserdile. Täna helistan talle ise. Harry E. määrab kohtumise kohe, veerand tunni pärast. Kesklinnas asuva solaariumi (!) fuajeesse. Ta tuleb, kaenla all värske Just. Sees tema tehtud fotod ja intervjuu suvepiigaga. Lugegu ma kohe läbi. Sama kehtib solaariumis töötava neiu kohta ("Ta on oma-inimene."). Nagu Harry kohe paljastab, on tegu meedia-manipulatsiooniga. Ta mõtles kogu teksti nimelt ise välja! Järgmine number on veel drastilisem -- selles ilmuvate piltide modell esineb kui Dancing Queen, kuigi ei oska ühtegi tantsusammu!
Veerand tunni jooksul on selge, et meie videos Harry ei osale, küll aga kuulen järgneva kolmveerandtunni jooksul tema arvamusi ja õpetussõnu kaasaegse kunsti (üdini negatiivne), meie haridussüsteemi (inimestes ei tekitata huvi ajaloo vastu), Sinimägede lahingute, suvilate küttesüsteemide , Egiptuse ajaloo ja kaasaegse Eesti kino (kah tauniv )kohta. Loetelu ei suuda olla täielik.
Harry ei osale, kuna sõidab kohe Egiptusesse, tal on suvilas tohutu õunasaak ning lisaks on tal 15- tunnised tööpäevad. Politseis. Küsin, mida ta seal teeb, nähes vaimusilmas romantilisi fotosid vahialustest. Loojangule vastu vaatamas. Aga ei. "Ma osalen ülekuulamistel." -- "Ja kuidas?" "Oh, pole oluline", heidab Harry E. tehtult hooletult käega (a`la James Bond) ja pilgutab mulle silma. Paremat silma.
Lõpuks põgenen solaariumist. Mida vaesed kinnipeetavad ei saa endale lubada. Ja mis on Harry E. viimased sõnad mulle -- "Te kõik tahate teha midagi originaalset, aga te teete ikkagi filmi!"
Ja siis helistan fotograaf Jaan K.-le. "Teie nimel olen nõus ka neli tilka verd andma! Komejanti teen alati kaasa." Korras. Statist olemas.

Käin külas Irma P.-l ja Ips ?-l.
Pärast saan kokku Remo R.-ga Levikas. Osa jutuajamist puudutab eelseisvat perfokat ja on üsna konstruktiivne. Näen ka Mihkel K.-d , kes kingib mulle Guns`N`Rosesi T-särgi. Mille saab endale R. Mõne tunni pärast tuleb Aino S., mingilt tõusikute ürituselt, väga kena. Koju jõuan kl 4. Lisaks ostan endale seeliku ja gripivaktsiini, aga seda 12 tundi varem.
Igav, muidugi. Aga blogi ongi hübriidzhanr, osaliselt päevik ja osaliselt midagi muud. Fast food-ilukirjandus, vastutustundetu kolumn. Asjade reaalajas ülestähendamine, lootuses (?), et seda saab toormaterjalina või klasvõi arhiivina kunagi kasutada.
Raamatupoes nägin just vist eelmise aasta parimat inglise blogi raamatuna. Londoni lõbutüdruku päevik. Kusjuures kaanel oli kirjastusepoolse tutvustusena kirjas vaid see, et autor pidas päevikut, vaikides maha selle, et antud päevik on igaühele kättesaadav ja täiesti tasuta. Kes see loll muidu raamatut ostaks...