Omalt poolt, samal teemal

Aurora:

Põhimõtteliselt Niinaga nõus. Kuigi tema on viimasel ajal üsnagi palju idealiseerinud filmi, millest ma saan iseenesest aru. Psühholoogiliselt. Sest nagu mulle alati on tundunud, annab inimestele mingi kindluse teadmine, et kusagil on midagi suuremat, paremini funktsioneerivamat, täiuslikumat kui ta ise teeb, midagi, millest eeskuju võtta. Ja see suur asi luuakse tihti oma kujutluses olemasoleva reaalsuse baasil. Ma usun, et filmitööstus on seestpoolt vaadates väga hästi toimiv mehhanism, palju pühendunud inimesi (kellele pealegi makstakse nende töö eest korralikku palka), ühine suur eesmärk jne. Aga Jumala eest -- publiku poolt vaadates ei tundu küll, et sealt masinast ainult puhast kulda tuleks või et seal kuidagi kergesti rahule ei jääda. Olen kümneid, ei sadu kordi mõelnud, mis on küll nende inimeste arus, kes arvavad, et sellisest (loe: suvalisest filmistsenaariumi aluseks olevast) loost saaks hea filmi teha..... Pealegi on see selles mõttes demokraatlik ala, kus maailma tipud jõuavad kohe kõigini ja nendega saab omakorda kõiki ja kõike võrrelda. Ja vaadates näiteks tudengifilmide seansse, tundub tavaliselt, et umbes 80% juhtudest on mõttekäigud sama primitiivsed ja lapsikud kui tummfilmi aegadel. Et siis: ega neist parimatest parimatest , kelle filme koguaeg vaadatakse, ikka õppust ei võeta küll. Kokkuvõttes olen ma veendunud, et tõeliselt häid asju tehakse igal alal äärmiselt vähe.
Aga ma ei kahtle, et olla pühendunud tiimi liige suure ettevõtmise juures annab väga olulisi kogemusi ja emotsionaalse laengu. See on iseasi. Film, tundub mulle, on lihtsalt üks võimalus sellist kogemust saada.
Aga tagasi selle juurde, millest Niina kirjutas.
Pigem on minu arust probleem selles, et kunsti jaoks ei jätku kõigil sellega tegelevatel inimestel piisavalt aega ega energiat. Et see on asi, mille puhul oodatakse professionaalset tulemust, aga nagu hobi puhul minimaalselt aega ja ressursse kulutades. Inimesed tulevad koosolekule, olles oma "päris"töö asjadest liiga väsinud, sellest ka mõnikord arutluse tulemusega liiga kiire rahule jäämine.See on minul ka mõnikord südames kripeldanud, nii rühmituse praeguse kui eelmise koosseisu juures. Ja see, et inimesed , kes on ületöötanud, alateadlikult loodavad, et kunstinäituse tegemine või festivalil osalemine on nädalavahetuse fun. Ja mitte töö. Mida see tegelikult on. Ja keegi pole proovist keeldunud, kartuses, et niimoodi magic kaob -- pigem on inimesed laekunud viimasel hetkel ja olulised asjad (tehnikat mõtlen eelkõige, ka profilaulja kasutamine temale tundmatus ruumis ja olukorras on asi, mis nõuab testimist, nagu on elu näidanud...) on jäänud mitu korda järele proovimata. Ehk siis -- see viimasele minutile jätmine -- kuna muude asjadega on nii kiire, nii kiire. Olgem ausad -- prioriteetide küsimus.
Ja samas usun ma järjest rohkem pidevat tegevuses olemist , ka pidevaid (st regulaarseid) esinemisi. Enda proovilepanemist, ka riski võtmist. Ka alati mitte rahule jäämist -- juhul, kui prooviti midagi uut. Sest, nagu ma olen alati uskunud, kriisiolukorrad mobiliseerivad. Ja asjad ja inimesed ei tohi kunagi olla enesestmõistetavad, see on lõpu algus.

Ja Niina, viimasel ajal nähtud filmid on küll head olnud, ma tunnen kiusatust veel viimast korda filmiarvustajat mängida : Halfnelson 3/5, Taksidermia 5+/5, Hullus 5-/5, Scanner Darkly 5+/5, Freie Wille 3/5 (liiga pikk ja igav, lahkusin peale 1/3), Paris je t`aime 4/5. Ja täna lähen veel kinno ( Elementaarosakesed ja No Body is Perfect). Selles mõttes küll : respekt kino ees. Ma ei saanud kogu festivali kaarti, kuigi riskisin oma lõualuu ja näolapiga (ja mitte ainult enda, vaid ka Liivi omaga) ja asju väga rangelt võttes ka HIViga (kokkupuude võõra verega) ja ikka ostan ma nende pileteid. Film on suur asi, tõepoolest.