Never trust an addict

Aurora:

Lühidalt.
Reedel leian raamatukogust vajaliku ajaloolise dokumendi ja viin asja nii kaugele, et üks teatud tütarlaps läheb AA-sse. Kaasas parim sõbranna ja mina. Viimaseid ei võta AA-lased tõsiselt (Veronika ütleb küll krestomaatilise lause: Mina olen V, ma olen alkohoolik. Mina väldin seda, et mitte ära sõnuda või nii. Alkohoolikud on sümpaatsed, välja arvatud Tuntud Näitleja, kes ilmselgelt tahab olla staar-alkohoolik ja võita publiku, eriti meie (kolmekesi ainsad naised) südamed. Ja näeb et meie pingereas on tema viimane. Eriti armas on Venelane. Meiega flirditakse, Noor Alkohoolik vihjab, et on naise ja perekonna juba maha joonud ja räägib, kui tore see on -- tuled reede õhtul rühma ja kolm ilusat naist on ees. Näitleja on vaenulik. "Ega siia pole mõtet tagasi tulla, kui ei taha joomist maha jätta!" on ta viimased sõnad, kui lahkume. "See on küll negatiivne programmeerimine!", heidan tagasi. Edasi lähme gay-baari, kus Veronika peab nagu Anu Saagimi hale koopia oma laamendamist tasuta tööjõuga tasuma.
Laupäeval kohtun Guruga ja tema jüngritega. Näen alternatiivset elustiili ja maailmavaadet ja seda, mida rõhuv enamus nimetaks sektiks. Osalen kahel riitusel. Hinduistlikul riitusel.
Pühapäeval liituvad ka Irma ja Ips koos lapsega. Jõuan koju koos nendega ja magan enamuse päevast. Sest Kommuunis olen Vana Tuttavaga Maalikateedrist kella kolmeni juttu ajanud ning siis kell kuus üles tõusnud.
Esmaspäeval, st täna koristan enamuse päevast ja siis on Ville avamine. Kes osutub kommertslikus mõttes edukaks maalijaks. Kui mitmel näitusel pannakse juba avamisel kuus maali kinni?
Päeva lõpus saan teada häirivaid asju.