Mittetarbimine on üleüldiselt moes. Kes kujutaks ette arvamusliidrit, kes tunnistaks, et naudib üle kõige raha;asju, mida selle eest saab ning võimu? Vastupidi – ka miljonärid väidavad, et tarbivad võimalikult vähe ning keskkonnateadlikult
"The Eastern World, it is exploding .../---/Tell me over and over and over again, my friend; I don`t believe, we are in the eve of destruction", laulis aastal 1965 tollal 19-aastane Barry McGuire, algupärase hipiajastu üks olulisi, samas unustatud laulikuid.
Nelikümmend seitse aastat on mööda läinud, Lääne tsivilisatsioon pole vahepeal kindlasti mitte õhku lennanud ja pole seegi kindel, kas oleme just omadega huku äärel.
Usun, et inimesele on omane uskuda – see, mis toimub ta vahetus läheduses, leiab aset ka mujal. Laiemas plaanis ja üleüldse.
Pean tunnistama, et võibolla pole ma isegi sellest patust päris puhas. Et kirjutan neid ridu Polymeris, selleaastase Kultuuritehase Festivali eelõhtul, kui maja on täitnud vägagi hipiliku välimuse ja olemisega Saksa kunsti-ja muusikakollektiivi liikmed. Sakslased omakorda on moodustanud üsnagi harmoonilise segu Rakendusökoloogia Noorte Klubi noorte venelastega, kes on end kolmandat suve järjest Polymeri katuseaia ülesehitamisele ja järkjärgulisele täiendamisele pühendanud.
Hipiajastu taassünd
Noored rakendusökoloogilised venelased tegelevad ühe tänapäevases maailmas äärmiselt moodsa asjaga – kasvatavad ise (ökoloogiliselt, loomulikult!) aiavilja ja muid taimi; on loonud oma katuseaeda erinevate looduslike botaaniliste koosluste ning pinnavormide minimudelid ja üldse kõik aiamööbli ja –piirded valmistanud taaskasutatud puidust. Samamoodi on moodne nende hipilike noorte kogukonnavaim ja linnaruumi, kultuuritehase katusele omaenda väikese oaasi loomine. Nad pole ainukesed sellise vaimsuse kandjad isegi Tallinnas. Samadest põhimõtetest lähtuvad Katlaaed, Uue Maailma Selts ja teised linnaosaühingud...
Ja kui nüüd edasi mõelda, võib isegi öelda, et kunagise hipiajastu ideaalid elavad jälle (ikka ja jälle!) taassündi läbi.Institutsioonipõlgus. Kontrakultuur. Ilma konkreetse põhjenduseta protest. Vt ka: Occupy. Tänavale protestimaminemine Tarbimisvastasus. Copyleft.
Aga ka -- igasuguste idamaiste religioonide ja praktikate tohutu populaarsus. Isegi India stiilis riided on neil tänapäevastel hipidel üsna samasugused kui nende vaimsetel esivanematel 40-50 aastat tagasi. Ja nagu olen kuulnud ning lugenud, armastasid ka kunagised esimese põlvkonna hipid kanda kirbuturgudelt ja komisjonikauplustest leitud vanu rõivaid, näiteks kahekümnendate aastate õhtukleite ning sõjaaegseid nahast ohvitserimantleid.
Soovimatus olla niinimetatud süsteemi osa iseloomustab ka mitmeid praeguseid Eesti arvamusliidreid. www.zaum.ee on noorte intellektuaalide netiväljaanne, omamoodi esseede ja reportaazhide kogumik, kust ei puudu ka kujutav kunst ja luule. Selle üks eestvedajaid Martin Luiga kõrval, Robert Kurvits, rääkis oma hiljutises intervjuus Eesti Päevalehele, et tarbib võimalikult vähe, tööl ei käi ning vahetab oma sõpradega aegajalt vahelduse mõttes kortereid, mida võib omamoodi rohujuuretasandilt tekkinud omaalgatusliku residentuuriprojektina võtta.
Brändikultus on möödanik
Mittetarbimine on üleüldiselt moes. Kes kujutaks ette arvamusliidrit, kes tunnistaks, et naudib üle kõige raha;asju, mida selle eest saab ning võimu? Vastupidi – ka miljonärid väidavad, et tarbivad võimalikult vähe ning keskkonnateadlikult. Brändidekultus ja naudinguga kallite asjade ostmine jäävad päästmatult kümne-viieteistkümne aasta tagusesse aega. Täiesti võimalik, et yuppie`de ning hipide ajastud vahelduvad sama järjekindlalt nagu suvi saab sügiseks ja sügis talveks.
Lugesin hiljuti soomlaste alternatiivset moe-ja elustiiliajakirja nimega "Huili". See on ootuspäraselt vägagi öko: täis kolumne, mis sõimavad saatanlikku moetööstust ja professionaalsete stilistide, fotograafide ja modellidega korraldatud moeseeriat, mille riided on saadud tasuta taaskasutuskeskusest. Samuti esitletakse 22-aastast rastapatsidega Roni Linnervuod, kes ei õpi ega käi tööl. Ega ka tarbi eriti midagi.
Ideed, mis hõljuvad õhus, on ajastuülesed. Isegi Nõukogude Liidus ilmus varastel kuuekümnendatel omamoodi protestiliikumise Piibel – Aksjonovi "Tähepilet", mis on Salingeri "Kuristiku rukkis" raudse eesriide tagune analoog.
Mõlemad raamatud ennustasid tulevat hipiajastut. Nõukogude Liidu hipiliikumisest annab päris hea ülevaate omakorda Tallinna hipide juhtfiguuride Vladimir Wiedemanni "Maagide kool", mis on iroonilisel kombel raamatuna ilmunud ainult eesti keeles.
Igal juhul olid kuuekümnendatel õhus ringi hõljuvad ideed – vaba armastus, institutsioonipõlgus, kontrakultuur – just need, mis on vorminud meie kaasaja. Ja meie käes on omakorda võim tuleviku üle.
Kas tulevik koosneb armastusest, rahust ja õnnest, otsustatakse just täna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar