Teisipäev, mai 13, 2008

Väike märkus (täiendatud lõpus)

Kuna osad inimesed tunduvad võtvat siinseid sissekandeid väga isiklikult ja ei tundu aru saavat blogi kui vähemalt osaliselt ilukirjandusliku zhanri olemusest (valikulised kirjeldused, eks ole, mitte kramplikult "objektiivne" reportaazh! Ka eneseiroonia tuleb ilukirjanduse juures kasuks...ja ei ole midagi hullemat, vähemalt minu meelest, kui endast elu eest "hea" mulje jätmine. Vt ka: Dovlatov, Henry Miller, kõigi noorte lemmik Bukovski...), siis lisaksin juurde, et lisaks kirjeldatule leidsin Londonist tõusva performance`itrupi ning vähemalt minu hinnangul särava ja intrigeeriva installatsioonikunstniku, sain kontakti neid esindava galeriiga ning kavatsen eelpoolmainitud isikud lähitulevikus Eestisse organiseerida. Ei käinud maksumaksja raha raiskamas. Need inimesed on esinenud hiljuti Tate Modernis, te institutsioone austavad kariloomad -- vähemalt osad teist, mu armsad lugejad...

Ja mis videodokumentatsioonile suunatud (lisaks, kuigi sekundaarselt, publikule) suunatud aktsiooni puudutab, siis kasutan seda videote seerias, mis tegelevad erinevate metropolidega. Neist esimene, "The News", oli väljas Linnagalerii personaalnäitusel eelmise aasta detsembris. Nuttev reporter Times Square`il kukkuvate/tõusvate aktsiakursside ning tarot-kaartidest pärinevate ennustuste taustal. Londoni materjalile filmin veel juurde -- mulle tundub, et sisse tuleb nutva reporteriga alanud televisiooniteema. Asjad nagu reality show, talk show ja saatejuhi ja reporteri olemus huvitavad mind päriselt, mitte nende üle ironiseerimise mõttes. Mitte ironiseerimise võtmes.
Kas biokeemiline eksperiment sinna seeriasse läheb, kahtlen. Aga ära tegema peab enne augusti keskpaika ja Ameerika-sõitu niikuinii. Kemikaale vist sinna küll kaasa ei vii, kuigi tore ju oleks. Kardan, et labori saatelehed on tavatollitöötajate jaoks ikka liiga keerulised ja nad ei saa eales kindlad olla, et sinna pole ilusamas sõnastuses kirja pandud, et tegemist on muhkkatkuga.

P.S. See raamat "Bad Medicine", mille Londonist eelmisel korral ostsin, on imeline. Ma loen seda ajapuuduse tõttu homoöpaatilistes doosides näiteks panga ooteruumis või bussis. Seda tahavad laenata juba kaks mu sõpra (mõlemad tartlased, surprise, surprise
), aga ma pole jõudnud kaugemale sissejuhatusest ja esimesest peatükist. Lisaks jõudsin loogilisele järeldusele, et ma võtan asju liiga isiklikult, kui avastasin, et see, et raamatu autor aadrilaskmist absoluutselt kritiseerib, mind kergelt häirib.
Ja selle raamatu läbiv mõte on -- eksitakse, kui arvatakse, et head ideed levivad ja halvad mitte. Väga tihti on see olnud täpselt vastupidi. Isegi antibiootikumide leiutamisele oldi äärmiselt lähedal juba 19. sajandi keskel, aga isegi antiseptika kasutuselevõttu takistas kirurgide eelarvamus nii uue ja kahtlase idee suhtes. Et mis mõttes on olemas mikroobid, mis põhjustavad muuhulgas haavamädanikku ja veremürgitust ja et nemad ei tohiks enam frakkides opereerida? Come on!

Kommentaare ei ole: