Kolmapäev, juuli 11, 2012

Making Of

Ütleme nii: on suhteliselt nõme avastada oma näituse avamise päeva hommikul kl 8 45, et Tallinna kesklinna minu teada ainus veel avatud (ja Ekspressi Hotline`i andmetel juba kl 8 hommikul...) on sujuvalt asendunud erootikakauplusega Hot Lips. Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et meie ühiskond afisheerib liialt seksi!

Nüüd olen Linnagaleriis. Uus Kunstihoone töömees R paistab silma selle poolest, et kannab ainult valitud kaubamärke: Gucci. Versace. Tänase särgi brändi ta ei mäleta. "Bastion....ei! Mingi Norra firma oli."

Rubriik: asjad, mis valesti läksid.
1. Ca 600 kg suhkrut, mis Polymerist haihtunud on. Hoidsin seda, saadud 1,5 a tagasi Kunstihoone galerii ülejääkidena,  tehase nn tagumises saalis. Koos igasugu muu enda stafiga, mis on ebamugav tassida ning mis on kleepuv. Näiteks kast Draakoni galerii näituse karamellraame.. Seal ruumis hoidsid ka teised oma Polymeris toimunud installatsiooninäituste jääke, näiteks MP oma hiiglaslikku lastetoamööblit. Nüüd on  keset ruuumi ainsa asjana minu zhelatiinnaise silikoonvorm oma kipskapslis, aga vormi sisse on tundmatu koristaja ladunud muuhulgas mu eriti kallist silikoonist teise vormi (selle tükkideks murdunud kipskapsel on muidugi läinud) ja paar tundmatut elektroonilist vidinat. Pisut õlgi on ka maas.

Kõik, mis ruumi seni täitis, on hunnikus pimedas, valgustamata koridorinurgas. Seal on igasugu metallist jura ja kõige selle pimedas läbisorimiseks potentsiaalselt ohtliku kraami all VÕIBOLLA suured mustad kilekotid täis värvilist, marjamahlaga segatud suhkrut. Aga võibolla ei ole ka... Ma ei leia endas jõudu selle hunniku kallale minna...

Helistan T-le ja karjun natuke ta peale. Et ta ei "händli" seda tehast, kui niisugused asjad juhtuvad. T lööb toru hargile. Väga varsti on ta ise Polymeris ja seletab, et mingi tütarlaps käis neid tagumisi ruume stuudiopinnaks üle vaatamas, tema arust mingit kokkulepet veel ei olnud, küll aga oli vahepeal keegi neid ruume kummalisel kombel koristamas käinud. T ütleb, et ta oli ka ise vihane. Ja olevat minu peale nüüd solvunud, et ma tema peale karjusin. Ning karjub seejärel minu peale tükk aega järjest omakorda  ise. Et minust  jääb järgi alati ilge laga. Et kõik peavad minu pärast jooksma. T läheb sujuvalt inglise keelele üle, et sealsamas viibiv sakslane K ka aru saaks. Enne on sakslane K küsinud mu sõbranna K käest, kas see on meil ka oluline vestlus. K: "Jah!" Niisiis: T jätkab oma minu peale karjumist inglise keeles. " Five minutes before every opening or travelling somewhere you are like that: "Where is my pot? Fuck, there is shit inside! I buy a new one! Borrow me some money!"" "Tee ise mõni laoruum korda, tassi sealt kogu see sitt välja!! Sinu sitt oli siin ülemises galeriis mitu kuud väljas! Sa lihtsalt ei viitsinud seda sealt ära viia kuhugi!"
Peab tunnistama, et T monoloog on suhteliselt naljakas ja paraku ka vähemalt osaliselt tõsi. Mul hakkab juba üsna lõbus. Vahetult pärast suhkru kadumise avastamist isegi nutsin natuke... Naljakas tundub olevat ka maalijast sõbrannal K-l ning sakslasel K-l.

2. Kunstihoone buss läheb rikki. Seetõttu ootame K-ga enamuse esmaspäevasest päevast, kuni see vana ja logu kaubik enamvähem korda tehakse, et et saaks Polymeri minu polüuretaanist kuju tükkide järgi minna.

3. Suhkru puudumisel tuleb skulptuuri eksponeerida selle praegusel kujul. Ehk siis on temast saanud pärast Polymeri katuseaias veedetud talve iseenda sketsh, iseeenda visand. Õnneks olen kasutanud talviseks kasutamiseks mõeldud, külmakindlat Makroflexi.

4. Kui kuju on kokku pandud, tuleb välja, et selle juurde kuuluv, Soome graniidist "käsutahvel" mu ema õpetussõnadega mõjub Linnagalerii hallisäbrusel kivipõrandal niimoodi, et kõik sinna graveeritud õpetussõnad on loetamatud.

5. Helistan S-le. Ta oli lubanud selle asjaga aidata, enne kui oma indiaanilaagrisse sõitis. Nüüd on ta tagasi. S tuleb mõne aja pärast, kui maalija K ja töömees R on juba galeriist lahkunud, koos kuldse kroomspreivärviga. See ei tööta ka kuidagi. Lisatähelepanek: ilmselgelt on viiepäevane indiaanilaager oma peyote-riitustega umbes sama väsitav ettevõtmine kui minu töö oma saatega Baltoscandalil koos õhtuste veinijoomistega. S mõjub minu arust pigem väsinult kui kirgastunult. Annan talle alternatiivse vaatenurga tekitamiseks Loomingu Raamatukogu raamatu "Ühe indiaanlase biograafia", kirja pandud aastal 1913. Selle teksti põhjal võib aru saada, et Ameerika põliselanikud võtavad oma rituaale ja usku umbes sama pealiskaudselt kui paljud nominaalselt  kristlased. Peategelane lahendab juba oma initsiatsiooniriituse, mille käigus tal tuleb mitu päeva paastuda ja mediteerida ilmutust oodates sellega, et valetab midagi oma suguharuvanematele kokku. Ta on lisaks joodik, mitmekordne mõrvar, vägistaja, varas ja veel mitmel moel kurjategija. Raamatu lõpus avastab memuarist peyote-kiriku, kinnitades, et see hallutsinogeenne kaktus on ainus asi, mis temas iial mingeid nägemusi esile kutsunud on.


Siinkohal lõpetan hetkel valestiläinud asjade nimekirja.

Eilne päev aga lõppes sellega, et S läks oma indiaanlastega õhtust sööma, see-eest astus aga galeriiuksest sisse helilooja RJ. Olin galeriis kuni kella  kümneni, kui oli vaja  see luku alla panna.

Siis J-ga bussijaama ta Maroko sõbrale vastu. Aga see on juba hoopis teine teema ja siinkohal lõpetan.

Kommentaare ei ole: