Teisipäev, juuli 24, 2012

22.-24. juuli

Üleeile käisin vanemate juures maal. Olin seal sel suvel teist korda ja minu kohta haruldaselt kaua -- terve päeva. Hommikul läksin ja õhtul tulin. Lugesin aias ja kasvuhoones muuhulgas läbi mu emale minu soovitusel ostetud "Mustamäe valsi". Ja pärast linna jõudmist käisin E juures tema kunagise EKA kõrval asuvas korteris teed joomas.

Eilne päev algas sellega, et ma ärkasin selle peale üles, et mu akna all istus deliiriumis parm. Kes suhtees valjuhäälselt nähtamatute inimestega ja sõimas neid. Sadas paduvihma ja mu akna kohal on varikatus. Akna olin ööseks paokile jätnud ja nüüd kuulsin kõike liigagi hästi. Parm ütles nähtamatutele, et põhiline on, et teda närvi ei aetaks ning vahepeal irvitas pikalt ja saatanlikult. Ma istusin voodil  nurgas ega julgenud end liigutada, et see tüüp kuidagi minuga ei suhestuks ega aknast sisse vaataks või lõhuks aknaklaase. See olukord kestis tund aega, siis ta läks suhtlema ühe hoovi pargitud autoga ja ma sain akna kinni panna ega kuulnud teda enam.
Suhteliselt noor parm oli, eestlane; käes kliekott tühjade purkide ja pudelitega.
Mõtlesin korraks isegi politsei kutsumise peale, aga tundus mõttetu: ise elad Balti jaama taga ja vingud, et su akna taga on purjus mees... umbes nagu helistada politseisse, kuna vihma sajab!

Ülejäänud päev möödus Tallinna TV-s Baltoscandali saadet monteerides.
Vahepeal pidin peaaegu närvivapustuse saama, kui avastati, et pool Baltoscandalil filmitud materjalist on kogemata ära kustutatud. Mõtlesin, et ma olen neetud.
Seda kogemata kaamerakaartide tühjakstõmbamist juhtub muide teles rohkem, kui keegi ette kujutada suudaks. Mulle soovitati, et pean edaspidi igaks juhuks omaenda kõvaketast kasutama back up`ide jaoks. 
Noh, ja siis tuli välja, et vajalikud intervjuud on ikka kusagile valesse kohta paigutatud -- katteplaanide vahele. Kadunud olid ainult pool PR intervjuud ning üks lühike HH kommentaar ühele etendusele. Millelt lahkusin täpselt kaks minutit pärast selle algust ja mille pärast minu peale isegi mu ülemusele kaevati. Nüüd, videost antud etendust üle vaadatates (edasi kerides, nii et kõik kokku võttis teised kaks minutit!) veendusin, et ma polnud eksinud. Kogu lugu läks lõpuni täpselt samas võtmes -- näitlejad rähklesid põrandal, röökisid ja tarvitasid üksteise kallal leebamat sorti vägivalda ning kõik see kokku moodustas mingisuguse seltskonnamängu...

Tundub, et parim esineja Baltoscandalil oli EK oma Polügoonteatriga. Sama arvamuse lugesin välja ka monteerija reaktsioonidest -- ilmselgelt käisid kõik muud etendused talle närvidele...
Täna samuti olin Tallinna TV-s -- käisin nimelt intervjueerimas Jägala joal Stalkeri võttepaigas suurt maastikumaali maalivat New Yorgi kunstnikku NH-d, kes peatub Polymeri residentuuris. Õigemini, kes justnimelt ei peatu siin -- NH on koos sõbraga ostnud endale motorollerid ja veedab enamuse oma ajast seal -- telkides ja töötades oma hiigelsuure lõuendi kallal, millele ta on katusealuse ehitanud. "Are you reading the sky?", küsis NH minu käest, kui vaatasin taevast ja kummutasin ta hirmu, et kohe sadama hakkab ja et me seetõttu filmida ei saa. Tundsin end peaaegu, nagu oleksin hobulausuja või külanõid ja seletasin, et loomulikult oskan ma üli-lähituleviku ilma ennustada, mu isa on maalt pärit, ma veetsin seal esimesed üheksa oma elu suve ja et sellest, kas hakkas sadama või mitte, sõltus aastatuhandeid see, kas hein sai tehtud või ei. Lisasin, et see on ülimalt lokaalne oskus ega suuda ma sama mitte kusagil mujal maailmas. Londonis, Uus-Meremaal, Austraalias või Ameerika lõunaosariikides ei oska ma küll kuidagi öelda, kas lähima paari tunni jooksul tuleb vihma või mitte...
Viisin NH-le suveniiriks Tatjana Elmanovitshi 1980.a. välja antud eestikeelse raamatu Tarkovski filmidest ega lisanud, et Õhtulehe andmetel töötab see kunagine filmikriitik nüüd Ameerikas sensitiivina.
Sensitiividest veel -- vaatasin kinos ka halvavõitu filmi "Punased tuled", kus Robert De Niro mängib pimedat selgeltnägijat.
 

Kommentaare ei ole: