Making Of II

Kolmapäeva hommikul galeriis passides ja töömees R järel oodates (seekord kannab ta Armani teksaseid) tuli mul ootamatu mõte. Mul on põhjust tunda tänulikkust JT magistratuurist saadud hariduse üle. Esimene lend. JT võttis asja tõsiselt, oli isalik ning viibis väga palju kohal.
Loomulikult oli tehniline baas, mille sealt sain, olematu. Ma pole näiteks videomontaazhi siiamaani selgeks õppinud, samuti valmistab raskusi juhtmete ühendamine. Montaazhitunnid toimusid meil  kõrvalklassis, uue meedia osakonnas, mida juhatas JT värske eks, feminist MT. Seetõttu polnud meie kui JT magistrandid seal kuigi teretulnud.
Väga palju oli new age`i  -- üks õppejõud rääkis zen-budismist, teine Oshost, kolmas keskendus shamanismile...  Enne seda magistratuuri olin new age`i ja igasugusesse esoteerikasse väga suure põlgusega suhtunud, aga siis, aastal 2000 olin ma oma just kätte saadud maali bakalaureusekraadiga jõudnud just sellisesse punkti oma elus, et ma sain aru, et kui ma JT just asutatud magistrikursusele sisse ei saa, on minuga lood väga halvad. Pedagoogikatäienduskursusele oli mind just vastu võetud. Mis edasi? Kunstiõpetaja kusagil põhikoolis, kus kunstitundidesse suhtutaks kahtlemata sama üleolevalt kui meie kunstikallakuga keskkoolis muusikatundidessegi...
JT new age`ilembusest olin loomulikult teadlik, samuti sellest, et minu suhtumisega antud valdkonda on tema kursusele sisuliselt võimatu sisse saada. Eriti arvestades fakti, et kaasagsest kunstist olin selleks hetkeks tootnud ühe video.
Niisiis -- kui minu senine maailmapilt oli mind sellisesse hukatusse toonud, siis olen sunnitud ta üle parda viskama. Mul oli sisseastumisvestluseni kuu aega aega. Ja kahtlemata oli selle aja vaieldamatult suurima Eesti kunstistaari uude, tema isikul põhinevasse magistratuuri raske sisse saada. See oli enam kui kindel. Niisiis. Midagi tuli asjaga ette võtta. Ma läksin esimesse ettejuhtuvasse raamatupoodi ja ostsin hunniku allahinnatud esoteerikaraamatuid. Kindluse mõttes head õnne toova amuleti Loitsukeldrist ka. Võtsin raamatud ette ja otsustasin, et loen need rahulikult läbi ega mõista nende üle kohut.
Sain muuhulgas teada, et kui midagi tõeliselt tahad, ei tohi kunagi selle plaani suhtes negatiivseid stsenaariume ette kujutada. Ma tõesti järgisin seda õpetust. Alati kõige pärast  muretseva ema tütrena oli see muidugi väga keeruline. Ma isegi ehmatasin oma sõpru, kes tahtsid mu plaane pärast kooli lõppu teada saada. Juhul, kui ma JT magistratuuri ei saa, eks ole. Teatasin iga kord järsult, et sel teemal ma ei räägi. "Aga sa juba oled seal  pedagoogikas sees ju..." -- "Vait!"

Sisseastumisvestlusel kommenteeris komisjoniliikmetest üks, sel ajal oma tähetundi nautinud RK minu välimust ja leidis, et olen ilusam, kui enne mind järjekorras olnud tüdruk. JT küsis, kas ma olen LSD-d võtnud. Õnneks olin. Pärast rääkisin minu jaoks edukal sisseastumisvestlusel toimunust kõigile ja jutt jõudis ringiga ning palju  hullemal kujul muidugi ka JT endani. JT küsis minu käest varajamatu ärritusega, kas olen kuulnud pahatahtlikke kuulujutte ringlemas, et ta sunnib oma tudengeid narkootikume tarvitama. Võtsin kokku kogu oma valetamisoskuse ja ütlesin, et mina isiklikult pole midagi taolist iial kuulnud. Otseselt ma ju polnudki!

See selleks. Eile passisin seal galeriis niisiis ja inimene, kes oli lubanud appi tulla ning võtta kaasa üliolulist punast aerosoolvärvi, oli kadunud. Ei võtnud toru.

Vahepeal tungis galeriisse vene narkomaan, kes üritas mulle algul 20, aga siis 15 euroga maha müüa Stockmannist varastatud meesteparfüümi. Tal oli isegi tester kaasas! Poes olevat 57 eurot. Narkomaan galeriis tundus ohtlik, tema vastu agressiivne ja ebasõbralik olla , juhul kui ma seal üksinda olen, samuti. Mõned päevad tagasi elasin üle oma elu esimese klassikalise paanikahoo. Seda kell pool kolm öösel teel Polymerist koju. Pool teed läksime koos T-ga, rääkisime teatrist ja perfokakunstist ja Baltoscandalist, kus olin just käinud. Teise poole läksin üksi. Äkki tundsin seletamatut õudust. Seoses oma new age-haridusega mõtlesin, et ju see on mu sisemine hääl, kaitseingel või kõrgem alateadvus, mis hoiatab mind mingi antud marsruudil ootava ohu eest. Milleks on arvatavasti mõni pahatahtlik kaaskodanik...  Läksin osa tuldud teed tagasi ning pöörasin Telliskivi tänavale. Õudus jätkus. Tundsin öisel pimedal tänaval üksinda jalutades sõna otseses mõttes surmahirmu. Kuna puudusid kõik paanikahoo klassikalised füüsilised sümptomid nagu südamekloppimine või külm higi, olin veendunud, et nüüd sain ma esmakordselt aru, kui ohtlik on öine Pelgulinn. Ja Kalamaja ka muidugi. Kuidas ma olin seda teed veel palju hilisematel talveöödel häirimatu rahuga käinud? Kas ma olin olnud päris sõge?
Niisiis ei tundunud narkomaan galeriis mulle hiljutise tänavakuritegevuse teemalise paanikahoo taustal mitte just päris ohutu tegelane. Polymeri on aegade jooksul paar sellist sisse tunginud ja haaranud kaasa juhuslikke asju, tavaliselt tehnikat. Üks torkas tekkinud rüseluse käigus M-i taskus olnus süstlaga ning M pidi kuid hiljem veel HIV-i ja hepatiidianalüüse andma. Õnneks oli M terve.
Kõigepealt vaatasin, kas mul on 15 eurot. Tegelikult see pakkumine nii halb ei olnudki. Sularaha polnud üldse. Siis olin narkomaaniga rõhutatult viisakas, aga resuluutne, nagu ta poleks mitte põhjakihi esindaja vaid tavaline tüütuvõitu müügiagent. Ei, ta ei või galerii tagumistesse ruumidesse vaatama minna, ega seal kedagi pole, kel juhuslikult ostusoovi oleks. Parfüümidest eelistaksin naistele mõeldud Givenchy`d, teatasin. Kas mul on kaks eurot? Äkilise impulsi ajel võtsin käekotist väikse kilekoti müntidega. Umbes kaks eurot oli, vist natuke peale. Kohv ja Eesti Ekspress. Kahtlemata oli tal nii halb olla, et ta vajas seda raha rohkem vaja kui mina oma Ekspressi... Ja kõrval oli vastu galerii seina toetatud minu jalgratas (tegelikult I oma, 200 eurot, siiamaani välja maksmata) ja seda ma teadsin kindlalt, et mingi võimalikult HIV-positiivse narkomaaniga ma rüselusse ei lasku..

Edaspidi hoidsin galeriiukse lukus.
Ameeriklane E kiusas mind oma elamisloaprobleemidega. Temale tüüpiliselt avastas ta viimasel minutil, et ta peab kodakondsuse-ja migratsiooniametisse mingi üliolulise paberi viima just nüüd, enne kui ta Rootsi ära sõidab. Muidu on tohutu jama. Samamoodi helistas mulle eelmisel suvel T ja teatas, et pean E kohe enda juurde sisse kirjutama, muidu ta kaotab oma elamisloa Eestis koos õppejõukohaga. Aega selleks oli umbes poolteist tundi, et tohutu katastroof ära hoida. Tegutsesin kiiresti : mulle tekkis hetkega elukaaslane, kes pole mu korteris küll sekunditki viibinud ja mu Kristiine keskuse ette kinnitatud jalgratas varastati samal õhtul ära. Kes oli see, kes ütles, et iga heategu saab karistatud?
Nüüd oli E-l samasugune või analoogne jama dokumentiga. Ja ega ta olnud eriti võimeline seletama, milles täpsemalt asi. Samal ajal puudus mul ülioluline punane värv, nii töömees R kui appi tulla lubanud S ei võtnud toru, ma olin magamata ja tundsin end halvasti. Hääl oli ka ära. Silme ette ilmus võimalik stsenaarium: käin E-ga ühest ametiasutusest teise nagu eelmisel aastal. Tunde läheb. Lisaks oli mul vaja umbes kilo suhkrut. Üldse ei tahtnud välja minna -- õhukeses kleidis ja võrksukkades välja minnes poleks olnud praktiliselt võimalust, et  ma ei saa põiepõletikku. See krooniline jama tekkis mul muide selle ajaloolise kuu jooksul mu elus, kui otsustasin, et ma saan sinna JT magistratuuri sisse ja muudan oma elu.
Ma avan kohe näituse. Ülejärgmisel päeval esinenen ootamatult suureks osutunud festivalil Patarei vanglas. Stand up-iga. Nagu mainisin, oli ka hääl ära. Minule omane hüpohondriline mõtlemine manas kohe silme ette jubedaid stsenaariume saabuvast totaalsest häälekaotusest ja sellest, kuidas pean hakkama inimestega mingite käsitsikirjutatud paberitükkide abil suhtlema. Jube!
Väljas oli äkki väga külmaks läinud. Kui hommikul õue tulin, käies läbi Balti jaama turult ja otsides pornopoeks muundunud ehituspoodi, oli veel palav.
Mõtlesin, kas oleks võimalik E pikalt saata.
Ja loomulikult jäi ta hiljaks meie galeriisse kokkulepitud kokkusaamisele.
Ja siis meenus mulle kunagine zen-budismi loeng. Õigemini ainus asi , mida sellest usuvoolust või mõttevoolust (kumb ta ikkagi on?) mäletan.
DO NOTHING AND EVERYTHING WILL BE DONE.
Varsti pärast seda mõtet ilmus välja E. Kõigepealt üritasin probleemi kellelegi teisele suunata. "Palun, ära viska mind oma korterist välja!". Ilmselgelt see lähenemine ei töötanud.
Siis saatsin E prooviks üksinda sinna ametiasutusse ning üritasin Linnagalerii suurel vitriinaknal natuke magada. E oli varsti tagasi mingi paberiga, mille kõigi lahtrite täitmise suhtes polnud mul  küll täit kindlust. Ja siis sama paberiga uuesti. Ja siis -- ja siis  oli E probleem lahenenud. Saatsin ta poodi tänutäheks suhkrut tooma. Umbes samal ajal ilmusid välja töömees R ning helistas S. Videod said üles ja mul õnnestus töömees R-ga ehituspoodi sõita. Vahepeal läks ka ilm soojemaks.
Zen-budism ilmselgelt töötab.

Ja üldse: milline imeline haridus! Pooled õppejõud tulid ja seletasid midagi new age-hõngulist. Selle tulemusena põlgan ma tänini Oshot, kuigi pole  viimase ühtegi teost lugenud. Lihtsalt õppejõud, kes viimast kõige rohkem fännas, tundus minu maitse jaoks natuke liiga friik. (Puhaku ta hing rahus.)
Kuna peaaegu kõik üritasid mingeid zen-gurusid mängida, ei võta ma ühtegi selliste ambitsioonidega tegelast enam tõsiselt ega pole ka kunagi ühestki sektiliidrist selles mõttes lummatud olnud, et ma tahaksin tema jünger olla. Erinevalt väga paljudest maalijatest, teatrikunstnikest, disaineritest, arhitektidest, kelle eluenergiat ja raha neelab juba mõnda aega endasse  üks asutus Tallinna külje all...
Samuti oli hea teada saada, et sel ajal tõelist staariaupaistet nautinud ning paljude silmis siiani mingi poolpühak olev  professor on ... hmmmm.... lihtsalt inimene oma.... inimlike puudustega.
Samas on mu silmaringis nüüd mingi koht nii selsamal zen-budismil kui  ka näiteks shamanismil. Prantsuse strukturalismist ei tea ma seevastu mitte midagi. Välja arvatud seda, et selline ja väga mõjuvõimas mõtlemise vool eksisteerib ning on mu just Pariisist Eestisse tagasi jõudnud kunstiteadlasest sõbrannale B-le  ütlemata oluline.
Tänu oma "akadeemilise" hariduse omapärale saan ma paljude inimestega lihtsamalt kontakti, sest igasuguse esoteerika harrrastamine on tänapäeval ütlemata levinud. Ja enamus intellektuaale sedasorti asju lihtsalt põlgavad. Kahtlen isegi , kas ma saaksin S-i magistritööd juhendada, kui ma näiteks shamanismist midagi ei teaks. Veel enam -- kas ma oleksin üldse ta pakkumise vastu võtnud. Sest ta tuli meie esimesele kohtumisele kaasas mapp joonistuste, märkmete, päevikukatketega, kus domineerisid ilmutused, mis saadud indiaanilaagrites ... ja minu jaoks ülimalt kahtlane idee teha magistritööks seeria indiaaniteemalisi maale. Viru ärikate projekt oli alles kolmas või neljas idee.

Niisiis. Tundsin äkki JT suhtes tänulikkust ning omamoodi heldimust. Ja siis tuli S tärpentiniga ja kohe pärast kirja graniittahvlil üle värvimist esimene, natuke liiga varajane näitusekülaline.