Pühapäev, august 04, 2013

VW

Petrone Print palus mul midagi Vladimir Wiedemannist kirjutada, nende poolt  kohe välja antava Wiedemanni uue nõukogude hipiajastu kroonika, see kord Kesk-Aasia rännakutele keskenduva "Püha kaljukitse teekonna" puhul....
Mida Wiedemannist? Otsisin oma meilboksist tulutult taga teksti, mille tegin paar aastat tagasi mingi lühiajaliseks jäänud elustiiliajakirja jaoks. Mäletan, et see sisaldas endas lühikest intervjuud VW-ga, samuti kirjeldust sellest, kuidas ta esimese teose, Tallinna hipielu kirjeldava "Maagide kooli" leidsin. Nimelt Sirbi kirjanduse aastalõpuülevaatest. Pärast mida ostsin väikese, nüüdseks pankrotti läinud Tartu kirjastuse Hotpress ainsa väljaande, mida Kristiine Keskuse raamatupoes saada oli. Sealt sain kirjastuse kontakti. Natuke hiljem sattusin juhuslikult Tartusse ja ostsin "Maagide kooli" juba hulgi. Kõigile jõulukingiks... Sain veel sama kirjastuse natuke radikaalsemaid väljaandeid kauba peale -- mäletan tuntud sensitiivi Paide Anna, aga samuti mingisuguse tundmatu naistemehe memuaare...
Edasi tuli juba sama kirjastuse teise, kuid samadel teemadel kirjutava auori Dmitri Petrjakovi raamatu esitlus Polymeris nagu vanade hipide kokkutulek. Siis käik Londonisse ning kohtumine VW endaga mingis pubis tema kodu lähedal -- vanas ja konservatiivses kesklinnarajoonis. VW oli palju "korralikum" ja soliidsem kui võiks sellise legendaarse endise hipi kohta arvata. Mäletan nõuannet maagia kohapealt: tuleb korraga või siis ajaliselt lähestikku maksimaalselt oma soovile kontsentreeruda ning siis sama maksimaalselt lõdvestuda. Ja et igasuguse maagiaga tuleb üldse ettevaatlik olla -- keegi ei tea oma surmahetke ning surres läheb inimesel vaja kogu oma vaimset energiat. Jama ju, kui oled selle kõik hetk tagasi lendu lasknud... Loodan, et sain VW nõuandest ikka õieti aru.
Ja siis pidas VW Polymeri Kultuuritehase Festivalil loengu ja kuulajaid oli üllatavalt palju. Terje Toomistu ja Kiwa tegid temast ja nõukogude hipiajastust juba oma dokkfilmi. See oli juba kaks aastat tagasi augustis. Mäletan, et aitasin korraldada ühte võtet -- nimelt sõitsid kaks autotäit filmiga seotud inimesi Langermaale, kunagise joogist hipiguru Mihkel Ram Tamme kodutallu, kus nüüd elab juba ammu üks perekond. Naljakas oli, et Tallinnast õnnestus leida ainult üks vaba autojuht -- maagiaga seostuv temagi.. Nimelt Hannes Vanaküla. Mäletan oma kunagise guru elupaigas kamina ees ringis istet võtvaid vanu hipisid (VW ning Aare Loit) koos filmiga seotud inimestega. Tehti "OMMM!" ja mingi ilmselgelt korraks kuhugi nüüdseks kadunud ajastusse... Mäletan ka kogu selle külaskäigu taustaks olevat lakkamatut helitausta. Mõni ütleks, et kassid kräunusid, mõni (seda ütles vist seal VW ise), et vaimud on liikvel... Ja pärast otsisime ühel Tallinna kalmistul tulutult taga "Maagide kooli" ühe peategelase Aleksandr Lennoni (sünnipärase nimega Põhtin) hauda. Vanaküla teatas, et tema selle tüübi energiat ei taju ja pärast selguski, et Lennon on maetud ühele teisele surnuaiale..
Ja eelmisel suvel tuli VW Polymeri ja viskas kivi huupi vastu nimelt seda akent, mille taga ma olin. Valmis hetk hiljem koos sõbrannaga ruumist lahkuma. VW oli öelnud, et tuleb võibolla Polymerist läbi oma lühikese Eesti-ja Tallinnavisiidi ajal, aga oli telefoni koju unustanud. Tal olid kaasas naine ja poeg ning temasuguse inimese puhul tundus selline ajastus ning õige akna eksimatu tabamine midagi absoluutselt loomulikku...

Mul on väga hea meel, et VW-l tuleb eesti keeles juba teine raamat välja.  Mis tõestab, et ka raudse eesriide taga elati ülejäänud maailma vaimu ja ideedega üllatavalt sünkroonis. Ega jõua ära imestada, et VW memuaarid on raamatuna välja antud ainult eesti keeles. Millegipärast pole mul kahtlust, et see muutub. Ja et see ajastus --anda maailmale teada nõukogude hipidest, saab olema fenomenaalne. Nagu see kivike vastu õiget akent.

Kommentaare ei ole: