Taksojuht

Aurora:

Uskumatu, aga mõned filmikarakterid eksisteerivad ka päris elus. Peaaegu koopiatena. Arusaamatuks jääb ainult, kas filmirezhissöör-klassik on oma filmis esitlenud tüüp-inimest või on mõnele iseenesest argise elukutse pidajale avaldanud mõni film niisugust muljet, et ta ongi selle essentsi endasse imenud. Ja muutunud elavaks klisheeks.
Üleeile õhtul kohtasin Taksojuhti. Vähetõenäoline, aga tõsi --- Tallinna tänavatel, odavas firmas Viiking sõidab ringi nii 55-aastane mees, kes vihkab inimesi sama palju kui Scorsese filmi peategelane. Olles küll palju vähem introvert. Vaevalt olin taksosse istunud, kui ta alustas oma steitmentide ritta ladumist. Sain teada, et. Nõukogude aeg oli paradiis. 70% naisi on litsid .Praegu, mitte siis. Siis prostituute polnud. Küsimus on ainult hinnas. Praegu si. 99% noori naisi, nii 20-aastaseid, on litsid.See on fakt. Lisaks on kõik kohad täis joodikuid ja narkomaane. Ka tänapäeva noored naised joovad. Nõukogude ajal nii ei olnud. Aga sellistel saavadki sündida ainult värdjad, kuue varba ja kolme peaga. Enamus inimesi on idioodid. Sõjaväkke võetakse debiilikuid. See on fakt. Eestlased on idioodid, kes on kõik maha müünud ja kelle üle kõik irvitavad. See on fakt. Mida ütles ka kindral Einseln, kelle loenguid on Taksojuhil 16 tundi lindis. Orirahvas, idioodid. No mis mehed need tänapäeval on, pikkade juuste ja kõrvarõngastega! Nõukogude ajal oli moraal, aga nüüd on kõik kadunud. Taksojuht oli siis Taksojuht ning Baarman. Seega Eliit. Aga lahendust praegusele olukorrale ei olegi.
See oli üleeeile. Aga eile. Samal ajal. Olin saanud kokku R.-ga ning Klassik nr 1-ga. See oli seotud salastatud plaaniga X kohas Y, millega seoses pidime tegema füüsilist tööd x, y ja z. Vastavalt soole ja oskustele. R. (üks teine) ei ilmunud kohale, R. ei saanud tehniliste vahendite puudumisel suurt midagi teha ja mina tegin haltuurat, millega seoses jäin väga palju hiljaks. Olles küll ostnud endale vaja minevaid töövahendeid x, y, z ja w. Igal juhul jõudsin ma mingi hetk kohale, kui Klassik nr 1 ja R. olid juba kõrvalasuvas baaris X.
Mõni tund hiljem , kui R. ja tema vend (nagu korraliku stilistika ja moodsa soenguga R, õpib saksofoni) olid lahkunud ja mina koos Klassik nr 1-ga joonud veel paar alkohoolset jooki z, Klassik nr 1 otsustanud minna Kukusse , kutsunud kaasa Tibi , kes keeldus , lärmanud ja vennastunud baarmeniga, kel oli niisugune nägu peas, et ta talub kõike, üritasime saada taksot. Ja kõigist linna taksodest pidas kinni see, mida juhtis Robert de Niro kloon. Kes sai taaskord kinnitust oma sügavale veendumusele, et inimesed, vähemalt enamus neist, on idioodid. Helitaust moodustus Klaasik nr 1-e lärmamisest, laulmisest, katkendlikest katsetest kunstist rääkida, Taksojuhi sõimust ("Nõukogude ajal oleksin sinusuguse hullu hullumajja viinud!" pluss kõik üleeile välja öeldud steitmendid) ja minu vaheleõiendamisest (tüüpiline tarbimisühiskonna teenindaja kallal õiendamine ja meistriim-moralism ehk siis soovitused olla rohkem tolerantne ning mitte mõista oma kliendi üle kohut.) Igal juhul viis Taksojuht Klassiku Kukusse ja minu koju. Ülejäänud tee oli ta vait. Ei öelnud enam midagi. Sest mida oligi öelda. Sest mida oligi tarvis tõestada.
Ma ei telli enam Viikingit, vaid kavatsen eelistada nüüdsest Tõlda. Nagu ma igaks juhuks ei telli enam taksofirmat Z, sest korra tellisin ma selle takso, kui mul oli tohutult halb tuju ja ma hakkasin taksos nutma. Ma olin sel hetkel maailmas 100% pettunud. Taksojuht firmast Z nägi samuti ülistiilne välja (või, noh, Robert de Niro wannabe ei NÄINUD välja stiilipuhas, vaid OLI seda), umbes nagu 30ndate gangster, õigemini üks näitleja, kes selliseid mängib. Angelina Jolie mees. Billy Bob Thornton. Taksojuht kuulas mu ära, lohutas, ütles, et inimesed ongi sellised ja et ta ongi endine gangster, istunud 18 aastat vangis. Küsisin, kas tapmise eest. Ta ütles ei, ta lihtsalt hirmutas inimesi. Mu silme ette lõid kaadrid meestest, jalad tsementi täis ämbrites. Ka neid ju hirmutati. Taksojuht tõi mu kohale, olles enne peatanud taksomeetri ja öelnud, et number XX, mille kohal see seisma jäi, on nüüdsest minu uus õnnenumber. Siis tõi ta pagasist viinapudeli , mis oli mingi kallis mark, mida ta ainsana joovat ja pakkus seda. Jõin natuke ja nutsin veel . Taksojuht ütles, et kui mul on vaja kedagi hirmutada, siis pöördugu tema poole. Samuti ei pea ma kunagi sõidu eest maksma. Ja ta toob mu ükskõik kust ära, kui mul seda tõesti vaja on. Aga seda privileegi ei tohi ma kurjasti kasutada. Veel ütles ta, et ma ei ole tegelikult murdunud. Ja et tema on näinud igasuguseid inimesi ja teab, mis mina olen. Seda, et nad inimesi läbi näevad, räägivad küll kõik selle ameti esindajad... Igal juhul on mul nüüd taksofirma Z juhi QW number. Igaks juhuks. Äärmuslikeks juhtumiteks. Aga firmat Z ma enam ei telli. Korra tegin seda, sattus QW (tõesti sattus, sest esmakohtumise ööl ei sõitnud ma koju), raha ei võtnud ja mul oli natuke piinlik. Korra nägin teda veel. Balti jaama lähedal, kus läksin tunnelisse koos M-ga. "Sul on ilusad jalad, vaata, et sa neid katki ei tee!", hüüdis QW. "Sul on kahtlased sõbrad", kommenteeris M. QW tuli R-kioskist, tal oli ajaleht kaenla all, 30ndate gangsteri soeng, hallid juuksed, valge triiksärk, tumedad viigipüksid ja lakk-kingad. Filmid tõepoolest mõjutavad inimesi. Tema oli pärit kusagilt sealt "Roraing Twenties"i kandist. Või siis "Chicago".
Aga taksofirmat Y ei saa ma tellida sel labasel põhjusel, et sõimasin nende dispetsheril näo täis.

Kirjutasin selle, kuna mul pole und. Ja kl 11 peaksin jälle olema kohas X, et teha füüsilist tööd w. Klassik nr 1 ütles, et juhul, kui ta end lampi joob, on ta kohal kl 12. Milles, kummaline küll, ma ei kahtle.