Pühapäev, aprill 22, 2007

Igaüks enda eest (ja Jumal kõigi vastu)

Aurora:

Üleeile:
Saan kokku Tartu maalitudengiga, kes seoses töökohaga Tallinnas elab nüüd siin. Jah, tõesti, tal on siseõuega korter vanalinnas, kena tüdruksõber ja maalid paremad kui enamusel ta Tartusse jäänud kursusekaaslastel. Vähem post-Pallaslikku halli pläga, samas võtab tekkinud head ja värsket muljet maha ohter pop-tsitaatide kasutamine. Kuni Lichtensteinlike koomiksiteni välja. Ilma selleta oleksid tal head maalid. Päriselt head. Vähemalt omas vanuseklassis.
Toon Prantsusmaa näituse jaoks ära oma maalid galeriidest. Üks neist on minemas pankrotti.
Käin koosolekul naisteajakirjas ning saan tellimused ning tähtajad mitme loo kohta.
Saan Kunstihoonest kõne: mu hiir vajab toitu.
Viin Teaduste Akadeemia Raamatukokku tagasi raamatu, kus oli Molotov-Ribbentropi pakti koopia.
Toidan hiirt. Loen külalisraamatut. Selle põhjal võin järeldada järgmist. Olen teinud näituse parima töö ning samas olen loomapiinaja. "Putting an animal into the cage is a torture. Poor mouse, bad "artist"!
Lähen tehasesse.
Värvin voodi veelkord üle.
Käin A. juures females-only tüüpi lahkumis-kokteilipeol ja keskealised A. sõbrannad (2/3 ehk kaks kolmest isendist on vabad, lastetud ja vallalised (ja joovad liiga palju-- kokkusattumus?) tekitavad mus ebamäärast ängistust.

Eile:
saan peaaegu surma, puurides trellpuuriga auke, kui narmastega sall mu kaelas läheb puuri ümber keerdu ja tõmbab puuri tera mu näole hirmutavalt lähedale. "Lase lahti, lase lahti!",karjutakse, ma pole nimelt trelliga varem eriti töötanud ja mu instinktid käsivad poovat salli näost eemale rebida , mitte ei seosta seda, et kui puurile vajutamise lõpetaksin, jääks see seisma. R. tõmbab agregaadi pistikust, mis on ainuõige tegu."Kas sa ei tea, et pöörlevate sedametega peab kõik rippuvad asjad ära võtma?! Võta parem see jakk ka seljast!" "Niimoodi jäädakse lipsupidi trellpingi vahele!" "Sa oleksid võinud surma saada!" "puur oleks võinud silma minna...kaela... ja siis ajju." "Ehmatasid täitsa ära." Pärast seda tunnen mõnda aega eufooriat elusolemisest. Puurin veel 29 auku.
Paar korrust allpool, natuke hiljem: anarhistide öko-eluviisi koosolek. Palju noori venelasi, EKA tudengeid ja kunagine maalitudeng KN, kes on vahepeal proovinud liituda limonovlastega. Eelistage nurgapoode, Kristiine keskus on oi-kui -paha, liikumine Hea Uus Maailm jne. Tuntud satiiriline dokumentalist suunab oma profikaamera mulle ja R.-le just siis, kui oma siidripurgiga (mina) ja õllepudeliga (tema) sisse astume. "Tere", ütleb loengupidaja (maha kapitalism), "Tere", vastan mina. R. hoiab targu varju. Mul on käed ja vist ka juuksed lateksvärviga koos. Skvotterid-anarhistid, või mis.

Täna:
Kuulen, et K. on andnud katteta lubadusi. Seda päeva alguses, kui mulle kümneminutilise ettehoiatamisega autoga järele tullakse. Sündmustest ette rutates: päeva lõpuks on kogunenud veel paar halba uudist. Muidu on päev täis tavapärast tegevust (nagu pausidega koos paar viimast nädalat -- olen õppinud tegema mitmeid töid, mille eest natuke professionaalsemal tasemel makstakse päris hästi pluss õppinud attitude`i ja veel ühtteist ühelt teatud isikult), oma ema külastamist haiglas ja kostüümiproovi. Haigla pluss eelpoolmainitud (aga mitte väljaöeldud -- sest see pole kõigi asi , halvad uudised või tõdemused) viivad mind pealkirjas tsiteeritud mõttekäiguni. Lõpuks joon kodus oma isaga veini. Mis on väga kirgastav, nagu alati. Arvamusartikkel on kirjutamata. Aga küll saab. Hommikul. Panin kella seitsmeks helisema.

Kommentaare ei ole: