Türgi bürokraatia

Samuti hetk eelmisest nädalast: teen Türgi, tegelikult Kurdi rahvusest kunstnikule ja kuraatorile kinnituskirju. Kultuuritehase logo. Minu allkiri. Veidrad nimed, mille puhul pean küsima, kas tegu on mehe või naisega. Mr, Ms või Mrs. "Miks neist kolmel sama perekonnanimi on? Kas see on su naine?" -- "Ei, tegu on mehega! Aga see on mu õde küll..." Esimene, teine, kolmas kinnituskiri. Kaheksas. Üheksas. Kümnes. Türklane, vabandust, kurd joob õlut. Tal on kott õllepudeleid täis ja lisaks on tal Jägermeistrit plaskus. "Oota, sa oled ju moslem. Kuidas sa juua tohid?" -- "Ma olen sekulaarne moslem." "Äkki pead sa jõule ka?" -- "Jah, pean." "Mekasse palverännakule ei kavatse minna?" -- "Ei!" "Ramadaan?" -- "Ei!" "Pomme...?" Kurd viriseb mu allkirja kallal, aga ma keeldun seda ümber töötamast. "Sa ei kujuta ette, kui teistmoodi meil kõik on... Nad ütlevad, et see pole kellegi allkiri!" -- "Welcome to Europe! Ise te ju tahate Euroopa Liitu saada..." Ta nägu lööb aga särama, kui ta näeb punast templit, mille igale kinnituskirjale peale löön. Ta oli rõhutanud, kui oluline on kinnituskirja juures tempel. "See on väga hea, et see punane on. Türgis armastatakse punast värvi!"