Veel värskeid kirju Pariisi

Aitäh selle Viru hotelli tüübi kontakti eest. Õigemini soovituse eest see K-lt küsida. Tüüp, kes osutus lisaks KGB muuseumi asutajale ka selle koha ametlikuks PR-esindajaks, oli väga asjalik ja meeldiv. Ta läks S ideega korraldada Viru hotellis vanade Viru ärikate kokkutulek vaimustusega kaasa. Mul tekkis sealsamas mõte haakida asjaga temaatiline akadeemiline konverents. Mitte liiga akadeemiline, lihtsalt toetav. Viru hotell sponsoreerib oma teenustega nagu majutus ja catering. Novembris toimub. Veel: Viru ärikate teemaline kontseptuaalne ajakiri. Olen selle toimetajaks palgatud S poolt, kes rahastab seda esialgu oma Tartu Kunstimuuseumi maaliostuga. Ta on ühe maali juba kolm korda maha müünud: originaali oma kurikuulsast filmiprodutsendist sõbrale ning ülejäänud kaks vastavalt muuseumile ja ühele kollektsionäärile. Eeldan, et keegi ei tea, et maale on kolm. Eeldan, et enamus maalikunstnikke nii ei teeks. Eeldan, et see on lahe. Minu arust äärmiselt värske suhtumine. Eile käisin K poolt maale toodud väidetavat kunstiklassikut Istvan Kantorit vaatamas. Plekkhammastega vanem ungarlane, elab Kanadas, saanud selle riigi kõrgeima autasu.. Näitus ja suur perfokas paljude Eesti osalejatega. K (koreograaf) oli ka. Perfokas oli nii ja naa, mulle eriti ei meeldinud, ma ei salli saksa kabaree stiili ega sound art`i. Selline võlts radikaalsus ja loosungid teemal muuseum võrdub vangla ja Veneetsia Biennaal surmaotsusega. Nagu öeldud -- palju osalejaid, haisu, tossu ja tuld. Vanamees üritas endal aadrit lasta, aga ei saanud sellega eriti hakkama, tehes minu hinnagul kõik valesti. Mõtlesin: paras! Kui ma oleksin nn autopede, võrdleksin seda, kuidas ta oma veene sorkis, kirvega automootori kallale minemisega... Samas mitmele mu sõbrale ja tuttavale see kahtlemata meeldis ja nad kiitsid fiilingut. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Ilmselgelt oli see aeg (17. juuni 2012) ja koht (EKKM) just need, kus sel õhtul Tallinnas olla. Ja perfokat ennast vaadates võisin ma (suures osas ruumis valitsevast õhupuudusest), aga öösel nägin ma vägagi sellest inspireeritud õudusunenägu, kus mind tätoveeritud klubiinimesed sundisid osalema saksapärases kabareeetenduses. Paar kohta mulle päriselt meeldisid ka -- näiteks see, kuidas osalejad maas tõmblejad ning tantsijakoolitusega K tegi seda ilmselgelt teistest veenvamalt. Tegin Tallinna TV-le klassikust uudise. Ma ei saa muide aru, miks mõned siin Non Gratat südamest ei salli -- selle tüübi perfokas oli nagu venivam ja igavam, halvema (loe: tavapärasema, klubi-ja subkultuursema) stilistikaga ja kaootilisem ning vähem läbikomponeeritud -- seega vähem efektne variant Non Grata perfokatest. Mind Eesti väikse kunstimaailma juures häiribki kõige rohkem see, et kõik teesklevad ideolooge ja vastuolusid põhimõttelisel pinnal -- tegelikult on tegemist labaste territooriumisõdadega. Väga tihti on kahel vihavaenlasel ühised head sõbrad... Seletasin seda ka praegu Polymeris resideeruvatele uutele New Yorgi ja Austraalia maalikunstnikele. Ülehomme sõidan koos Tallinna TV võttegrupiga Riiga, sealt edasi Kaunasesse. Jaanipäev tuleb loodetavasti mingi shamaani talus Leedumaal. Shamaan on M sõbranna sõbranna mees. Kavatseme väiksema kambaga sinna sõita, kuna jaanipäev on kohe pärast meie Leedu festivali lõppu.