Helistasin täna õhtul J-le.
Teist korda pooleteist kuu jooksul. Ja üks kord helistas ta mulle ise. Iga kord olid kõned pikad, täis new age/müstilist/esoteerilist/metafoorset viimase aja sündmuste analüüsi. Tegelikult mitte nii väga viimase aja. J tekst oli ühelt poolt lohutu, samas üllatavalt trööstiv.
"Sa ei saa sellest päriselt kunagi lahti. Sa oled verega allkirja andnud. Ega neid nii lihtsalt kätte ei saadagi!". Irvitas, kurat. Väljendid nagu " must energialoom", "egregorid", "Deemonid tõukavad valguse poole, kui sa nendega kaasa ei lähe" -- oleks ma nii viis aastat tagasi teadnud, et võin ka sellises võtmes analüüsi täiesti rahulikult vastu võtta. Sest tegelikult ei ole väljendites vahet ja sügavaist sügavam esoteerika-terminoloogia võib olla kõigest otsetee üldiste, alatikehtivate psühholoogiliste mehhanismide ja korduvate inimsuhete mudelite kirjeldamiseks. Ma ütlesin, et tunnen end tegelikult priviligeeritud positsioonis olevana, et olen näinud midagi live`is ning seestpoolt, millest enamus loevad ajalooraamatutest või vaatavad lääge kontsentraadina seebiooperites. Prantsuse revolutsiooni või loomade farmi instant-versioon. Kurb, seda küll, aga mitte ainult seda. Midagi väikses formaadis, aga täiuslike mudelite suurejoonelisusest. Ja need on tihti võluvamad kui suured asjad. "Päris" asjad. Kuigi -- mis on tegelikult "päris"?
Ja see, et kuni sa asjaga päris ausalt ei tegele, enda jaoks, tuleb see ikka su juurde tagasi.
Aga pärast oli OLULISELT kergem olla. Mis kestab tegelikult siiamaani.
reede, veebruar 20, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar