Uus artikkel Delfis

NB! Oleksin ma teadnud, et nad enam ei toimeta lugusid, oleksin atikli ise mitu korda läbi lugenud ja näpukad parandanud.
Pealkiri pole ka minu pandud. Mul oli "Ege vabaks!".

Sandra Jõgeva: Kättemaksumeedia karjatused
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
28. juuni 2010 11:57

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (6) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva
Foto: Erakogu


“Tulevikus on igaüks 15 minutit kuulus.” Andy Warhol. Öeldud millalgi 1960ndate keskpaigas.

Popkunsti klassiku tsitaat, mis on praeguseks nii ülekasutatud kui ületõlgendatud, et mõjub loomulikult igava ja kulununa. Nagu tihti liiga õiged asjad.

Reklaam

Loomulikult oli Warholil õigus, loomulikult ennustas ta ette tulevikku. Tulevikku, milles praeguseks elame me kõik. Aga ma ei taha hetkel rääkida reality-show`dest, produtseeritud popstaaridest ega mõne kurioosumiga korraks kuulsaks saanutest, kelle kõigi kohta see 15-minuti tsitaat ka suurepäraselt sobib.

Ma tahaksin rääkida meediast kui kättemaksuvahendist, et klaarida inetuks muutunud isiklikke suhteid, kriminaal-ja tsiviilasju. Eestis on mitu telesaadet, kuhu sellised juhtumid regulaarselt välja jõuavad. Naabrid, kes ei suuda jagada ühist maja ja aeda, paigutavad üksteise teele võrkaedu ja okastraati või mürgitavad teineteise koduloomi.. Kohe tuleb meelde kaks kunstnikust vanaprouat, kes ei suutnud ühist ateljeed Kunstihoones ilma üksteist õhupüssidega ähvardamata jagada. Hiljem tõsteti üks prouadest välja ning ta streikis veel mitu päeva Kunstihoone ees prügikastil istudes. Ning see on kõigest üks tõesti väga paljudest meediasse jõudnud “peretülidest”.

Küllap loodab igaüks, kes selle “viimase õlekõrre” järele haarab, saada isiklikku juhtumit rahva silme alla tiridest saada õiglust ning mõista ka moraalses mõttes kohut vastaspoole üle. See soov on inimlikult mõistetav. Aga samas ka lapsikult ning egoistlikult naiivne.

Kust tuleb see usk, et keegi täiesti võõras (tegelikult sajad tuhanded võõrad, sest just nii paljudeni jõuab Eestis juhuslik uudis ajalehes või televisioonis) jaksab detailideni süveneda temale tundmatute inimeste siseasjadesse. Enamgi veel – annab kaebajale ning enda arvates kannatanutele absoluutse õiguse. Pigem tunduvad sellised avalikult tülitsejad teineteist vääriva, “paraja paarina” ega mõju enama kui kerge meediatsirkusena. Lisaks on tavaliselt meediasse jõudmise hetkeks tüli võtnud juba pöördumatult inetu kuju ning ennast häbistavaid samme jõudnud astuda mõlemad osapooled.

Minu jaoks on viimane selline juhtum Ege H oma, millest sain teada täiesti juhuslikult. Olin sunnitud paar päeva kodus olema, kui sain Facebookis sõbrakutse kelleltki Ebe Vabaksilt. Võtsin selle vastu, sest kuigi keegi lätipärase perekonnanimega (nagu mulle siis tundus) Ege ei tundunud mulle otseselt tuttav, ei võinud ma pead anda, et pole temaga lähiminevikus kokku puutunud. Lisaks oli meil piisavalt ühiseid sõpru.

Kasutajanimi Ege Vabaks osutus aga hoopis ühe juhtiv partei poliitiku toetusgrupiks. Ege H oli lapse hooldusõigust puudutava kohtuasjaga seoses viidud kohtuniku määrusega politseinike saatel otse oma töökohalt psühhiaatriahaiglasse ekspertiisi, kus ta jäeti jälgimise alla ning siis vist kokku kuuks ajaks sundravile. Naise sõbrad organiseerisid tema toetuseks internetis kommuuni, juhtum jõudis Õhtulehe esikaanele ning lõpuks patrullis Ege H palati ees turvamees. Naine ise käis end aknal näitamas igal pool-ning täistunnil.

Jah, see juhtum tundus intrigeeriv ningesmapilgul ebaõiglane ja shokeeriv. Jah, ma lugesin esimese hooga läbi kõik kommuunis avaldatu. Paraku ei suutnud isehakanud aktivistid-vabadusvõitlejad seda soovitud muljet kaua üleval hoida, olgugi Ege H sõprade hulgas ka nimekaid poliitikuid ja ajakirjanikke.

Kõigepealt ei olnud juhtunu kohta mingit üldist selgitavat informatsiooni, kõigest emotsionaalsed karjatused. Kui kommuuni lehel seda kommenteerisin, sain sealtpoolt kohe paar isiklikku sõimukirja üsnagi vulgaarses toonis ja ohtrate kirjavigadega. Lisaks hakati sealsamas internetikeskkonnas avaldama Ege H kirju “hullarist”, nagu ta seda kohta järjekindlalt nimetas. Sisseskaneeritud käsitsikirjutatud pabereid kaootilisevõitu märkmetega, mille hulgas lisaks haigla olukirjeldustele “katkeid romaanist”, uue “haridusreformi” plaan, garneeritud ohtra sõimuga oma lapse isa (tuletan meelde: lugu algas lapse hooldusõigustülist), “pollarite” (Ege H väljend), arstide ning kohtunike aadressil. Ege H vihjas “skeemidele”, mille tõttu ta seal on, nende hulgas plaan saada ta poliitikast eemale. Naise sõbrad tahtsid talle kahtlemata head, ei tulnud aga selle peale, et kaootilised ning vihased, kogu ühiskonda paika panevad läkitused “hullarist” pole tingimata kõige otsem tee veenmaks avalikkust, et tegu on täiesti normaalse ja vaimselt terve inimesega, “skeemide” ohvriga...

Nähes lõpuks kurikuulsat Ege H-d andmas Suvereportile pärast “hullarist” välja saamist intervjuud andmas, olin üllatunud, kuuldes teda täiesti adekvaatselt oma loost rääkimas.

Jah, ilmselgelt käisid “vabadusvõitluse” avalikud suhted ning “kättemaksumeedia”, nagu seda nimetaksin, haldamine Ege H sõpradele üle jõu. Juhusliku inimesena, kellel tekkis üliemotsiaalselt väljakäidud intrigeeriva juhtumi vastu täiesti loomulik huvi (ja seda oli ilmselgelt taotletud) ei suuda ma otsustada, on Ege H vaimselt haige või terve, intriigide ohver või hoopis nende tekitaja. Küll on mul ühtteist ette heita Ege H sõpradele, kes sattusid vabatahtlikult tema pressiesindajate rolli. Pange “pressijuhiks” keegi, kes oskab vigadeta kirjutada (ka komade mittekasutamine on viga)! Kui asi on juba meedias “suure kella külge pandud”, ei ole paraku enam tegemist ainult siseringi tragöödiaga ning te ei saa eeldada, et väljaspool sõprade-tuttavate ringi ei tohi juhtumit keegi kommenteerida. Kui kommentaarid ei ole meeltmööda, ärge valage kommenteerijat turumuti-sõimuga üle – kas te kujutate kellegi professionaalset pressiesindajat nii tegemas?! Kõige tähtsam – kui asi on meedias, on iga teie liigutus ja sõna nähtaval ning te esindate lisaks iseendale ka oma “kaitsealust”. Jääge lõpuni viisakaks ning eemaldage oma sõnavarast släng ja vulgaarsed väljendid.

Ärge alustage oma isiklikku kirja teile ebameeldiva kommenteerija ja teile absoluutselt võõra inimese aadressil sõnadega “ärge rohkem peale võtke” – te ei räägi oma naabrimutiga agulist”! ning vältige täielikult väljendeid nagu “tibi”, “tropp”, “ajuhälvik” ja “täitsa loll”. See ei ole päris pressiesindaja ja vabadusvõitleja tase. Teil on kõigest 15 minuti. Kasutage seda hästi!

Ma loodan, et järgmine oma pere-või piiritüli õhtustesse uudistesse tirija võtab õppust. Kuigi, nagu elu on näidanud – vaevalt!