"Palun neli Bocki ja sellele väikesele joodikule siin võtame ühe alkoholivaba õlle!"

Selle uuest silikoonist vormi rikkusin vist siiski ära. Hakkasin lahti kakkuma enne, kui kapsel valatud (tabu!).
Käisin eile L-l Rannamõisas külas, sest pärast sellist üllatust oli valdav "Ära siit!" meelolu ning õhtul J tagasihoidlikul sünnipäeval.
Nüüd tegelen kunstioksjoniga, kuigi õues on masendavalt soe.
Aga jaanipäeva ja selle järellainetuse teravaim elamus on seotud Õ ning tema dokkidega, mida vaatamas käisin. Nagu aru sain, on tal käsil seeria erinevate inimeste (naiste) elu jälgimisest ühes päevas. Nägin neist esimest -- joodiknaisest Tallinna agulis. Endine punkar, mis pole vist üllatus. Samasugusest joodikust lammutustöölisest mees ja väike laps. Õhtul läheb ema poodi ja ütleb: "Palun neli Bocki ja sellele väikesele joodikule siin võtame ühe alkoholivaba õlle!" Laps joob siis oma alkoholivaba õlut ja lööb vanematega kokku. Õhtul eemaldab ema oma siniseks löödud silma (mees) pealt jumastuskreemi ning isa tohterdab vatiga oma siniseks löödud silma (naine, eelmise õhtu tüli lõppes kaklusega). Laps võtab ka vati ja hõõrub oma silma ümbrust vanemate eeskujul. Eesti dokumentalistika säravad kaadrid. See on tehtud muuseas sel ajal, kui Võsa-Petsi veel polnud. Mõni ime, et ETV seda filmi ainult ühe korra näidanud on.