Eile oli mu isa 70. sünnipäeva laupäev. Sõitsin koos vennaga maale ning kinkisime talle kalavaagna (keraamik J, eritellimus) ning Andrei Makine`i "Ühe elu muusika". See on tegelikult hästi kena, kui vana inimene tunneb lisaks paljudele muudele asjadele huvi uuema kirjanduse vastu -- ma sain nimelt ülesande osta talle Murakami kõige viimasena eesti keelde tõlgitud romaan.
Mis puutub orjandust, siis kõik on vaikne olnud viimased kolm kuud. Oli üks rahvarohke tüdrukuteõhtu, kus mitmel inimesel olid kaasas foto-ja videokaamerad. Märtsis. Ameeriklanna M oli ka kohal, samuti mitmeid naiskunstnikke, osad neist pealegi lesbid -- milline klishee. Aga päris tore klishee. Iroonilisel kombel oli mul siis tunne, et kolin kohe välja ning pean seda kohta -- ja orjaga õhtut selles kohas dokumenteerima. Ori vihastas nende kaamerate peale, pani riided selga ja lahkus. Pidu oli sellest hoolimata tore ning üritusest tegi B ka ilusaid fotosid, mis tuleks mingil hetkel siia välja panna.
Seesama ori vabandas ja tahtis uuesti tulla, aga siis polnud mul aega temaga tegeleda ning kui korra oli asi peaaegu kokku lepitudki, ei ilmunud tema välja. Oli nädalavahetus ning olen kindel, et ta oli oma perekonna või naisega maal. Ta kannab nimelt abielusõrmust. Vabandas, et ei jõudnud sel päeval linna, mis süvendas mu veendumust.
Samas tundub, et see on vaikus enne tormi. Viimase nädala jooksul on minuga ühendust võtnud neli uut orjakspürgijat, nende hulgas üks baltisakslane. Kohtunud ei ole seni kellegagi, aga mul on tunne, et ma vajan neid. Kavatsen sel suvel palju tööd kipsiga teha, lisaks on nii ülemises kui alumises galeriis ülevärvimist vajavad seinamaalingud.
Ja mul on orjadega seoses tekkinud paar uut aktsiooniideed.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
mina ei oleks küll kaamerate pärast lahkunud))) marko
Postita kommentaar