Anarhia!

Olin esimese öö oma uues korteris. *
Hommikul tuli töömees Sergei, kes vahepeal loomulikult midagi teinud pole, ukse taha kolistama. Õnneks on lukk selline, et kui seest kinni panna, siis väljast võtmega sisse ei saa.
Ta oli mu isale helistanud ja lubas põrandaplaadid täna ära panna. Ta on seda lubanud märtsi lõpust saadik nii umbes kakskümmend korda.
Tulin sealt Kotzebue tänavalt ära läbi Balti jaama turu ja tutvusin taaskord oma uue kodukoha ning naabritega. Mitte otseste naabritega, sest see maja, kus elama hakkan, tundub olevat äärmiselt korralik.
Kuna oli laupäeva hommik, siis olid kõik ümbruskonna pool-ja täisasotsiaalid turule tulnud. Pead parandama ja niisama hängima. Ja allahinnatud mahla ostma. Müüjanna nägi välja, nagu tahaks ta pigem oma kodus ja voodis pikali olla ega suutnud peast lihtsaid tehteid sooritada ega tegelikult ka eriti artikuleerida. Tal oli nägu sinikaid täis ja paistes ning ta oli andnud oma parima, et seda meigiga varjata. Parim ei olnud ilmselgelt piisav. Punase paistes näo ja viltuse ninaga mees, ees peegelklaasidega päikeseprillid, kommenteeris: "Ära rohkem peale võta, kukud pikali! Ma olen ise ka kaubanduses töötanud, aga praegu olen ajutiselt joodik! Anna mulle üks mahl!" Mehega oli kaasas silma järgi samas vanuseklassis (tundus, et 30ndate teine pool), aga oluliselt paremini säilinud naisterahvas, kes vaatas teda imetleva pilguga ja itsitas iga sellise repliigi üle.
Siis andsid tooni keskealiste räbaldunud välimusega meeste "gäng", kes kõndisid mõõdetud aeglasel sammul keset tänavat ja vaatasid "shefilt" ümbruskonda. Kellelgi neist polnud esihambaid. Mõtlesin, et sellise attitude`i annab näiteks kunagi legendaarseks punkariks olemini, kelle nime ja kuulsust kunagi kõik teadsid. Praegu olid nad lihtsalt vananevad joodikud. Mulle tuli seda "gängi" vaadates meelde mingi vana vene punklaul: "Maama anarhia, papa..." Mõtlesin kogu tee koju, mis see "papa" oli, kuni tuli meelde: "...paapa geroi Sojuza!" Ema -- anarhia ja isa -- (Nõukogude) Liidu kangelane. Mõtlesin veel, et kogu see punkliikumine on inimkonnale tohutult kahju teinud, pannes õrnas eas ja mõjutatavad inimesed arvama, et lahe on kool pooleli jätta, juua, laamendada ja punkkontsertidel käia. Ja et hari ning neetidega kulunud nahktagi on ühed ülimad väärtused elus. Ja "Fuck da police!". Praeguste mõjukate ajakirjanike olemuslik punktaust on ka põhjus, miks osad surnud rumeenia literaadi sõbrad mu peale nii vihased olid mu kuu aja taguse Delfi arvamusartikli peale -- oma hinges on nad endiselt punkarid, kes usuvad, et politsei on a priori saatanast. "Valetavad, kuradi mendid! Ringkaitse!", võiks võtta kokku nende tänased arutlused, reaktsioonina meedias avaldatud teatele, et antud surmajuhtumi puhul ei leidnud uurimine politseinike töös mingeid vigu ega süüd. Kust ma nende värskeid selleteemalisi arutlusi lugesin -- ikka Facebookist.

* Käisin praegu kõigest pool aega Eestis (ja mitu eelnevat aastat üldse mitte) elava sõbrannaga EKKM-is Eemil Karila näituse avamisel. Sõbranna vaatas inimesi EKKM-i hoovis ja tahtis minema minna. Ta ütles, et tal on tunne, et ta on ikka veel tudeng aastal 1995 ja et midagi pole vahepeal muutunud -- ja et ka inimesed on samad.
Näitusel oli üks hea video ja keldri- ja kõdulõhn tubades.