Teisipäev, juuni 22, 2010

Kaaskodanikud

*
Troll nr 4, mis liigub Mustamäelt Balti jaama. Noormees musta kapuutsiga pusas räpib. Ta on ümbritsetud mõlemast soost sõpradest, kes moodustavad talle imetleva publiku. Lisaks on tal käes mikrofon, vabandust diktofon, kuhu ta oma teksti tulistab. "Ma olen kõigist parim, sest mul on pohui /---/ Mul on kõigest pohui. Imege mu munni."
Sekkub üldse mitte tigeda olekuga vanatädi, kes kannab kerget suvist kostüümi, umbes anno 1967. Selline vanatädi, kes on säilitanud nii oma noorpõlve figuuri kui garderoobi. Ta koputab räppijale õlale: "Noormees, te olete väga andekas, aga see siin ei ole õige koht. Me ei taha seda kuulata."
Noormees laseb edasi: "See on noor genetarisoon, siin riime loobin. Mul on pohui.." ja jääb siis vait. Teatab siis: "Ma lõpetasin täna üheksanda klassi!" Sekkub tema sõber: "Ja see tüdruk siin sai täna kaheksateist. Võiksite inimesi hoopis õnnitleda. Viinalonksu tahate?"
Kõik lahkuvad samas peatuses.

**
T avamine galeriis/kommuunis Kalamajas. Väga armas on. On vana maja pööning ning siniseks värvitud "lava", kus kõik näitusekülalised üles astuvad. Muusikalised etteasted ja kõned. Näitus koosneb teostest, mida vaadates arvan algul, et T-st on ootamatult saanud abstraktne ekspressionist, kes eelistab väikest formaati ning keskendub faktuuridele. Siis avastan, et tegemist on maalipalettidega.

***
Ootamatu väljasõit üheks päevaks Pärnusse. Z kureeritud näituse avamisele, millest otsustan kirjutada. Näitus on ootamatult värske ja omajagu süüdimatu. P näitus, mida mulle näidatakse mulle enne avamist ning millelt on kolmemõõtmelised objektid veel puudu. Ilus.

****
Ma olen kirjandusahinna zhüriis ja kui ma küsisin, kuidas ma need raamatud kätte saan, mille hulgast peaksin võitja valima, soovitati mul neid raamatupoes sirvida.
Minupoolsele katsele ülejäänud zhürii liikmetega midagi raamatuklubilaadset organiseerida (et kui minul on mõni auhinnale kandideeriv raamat olemas, võiksin seda teistele laenata -- ja vastupidi) ei ole keegi siiani reageerinud.
Muuhulgas kandideerib sellele auhinnale sarimõrvar Jüri Mosina, kes on oma elust raamatu kirjutanud. "Juhan Julm" -- päris absurdne pealkiri, kas pole.
Ühtlasi on mulle kirjutanud sõbranna, kes on samast kurjategijast just kollasest ajakirjandusest lugenud. Sõbranna on ilmselgelt sellest mõttest -- et raamatu lugejad maksavad kaudselt sellele Mosinale ta mõrvade eest tagantjärele palka -- absoluutselt shokeeritud. Ta leiab, et antud raamatu lugemine on täiesti ebamoraalne. Mina omalt poolt katsun seda raamatut kusagilt kätte saada -- aga nagu öeldud, kirjandusauhinna zhürii liikmeks olemine siinkohal eriti ei aita.

Kommentaare ei ole: