Kirjutasin Delfisse arvamusloo

Sandra Jõgeva: Kurikuulsa sekti õhtune teepidu
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
12. juuni 2010 04:00

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (44) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva
Foto: Erakogu


Mailõpu õhtu. Korter mitmekorruselises majas Kopli Pelgulinna poolses otsas.

Korter on väike, piinlikult puhas, eelmiste aastakümnete hõnguga ning seda ilmestab kõikvõimalike eksootiliste objektide kollektsioon — loomanahkadest kuni võõrastelt mandritelt pärit kultusesemeteni. Tuba on täis inimesi — noori ning keskealisi, mehi ja naisi.

Reklaam

Keegi neist ei paista silma ekstravagantsiga ei välimuses ega käitumises. Naised on kenad ning hästi, kuid pigem konservatiivselt riides. Osa noorematest meestest tundub kuuluvat pigem “karvaste” subkultuuri –pikad hobusesabad ning mitu paari kauboisaapaid esikus.

Kõik need inimesed joovad kohvi või teed, söövad rullbiskviiti ning räägivad omavahel sisepoliitikast ja äsja lõppenud Eurovisioonist. Kellele meeldis võitjalaul, kellele mitte, kes eelistas Kreekat ja kellele ei meeldinud üldse mitte miski. Ainus sõpruskonnast mingil määral eristuv tegelane on mustanahaline noormees, kes neid inimesi ning seda tuba pildistab.

Aeg-ajalt liigub inimeselt inimese kätte värviline skeem ja Eurovisooonilt ning muudelt teemadelt põigatakse ikka ja jälle esoteeriliste, kogu maailma ning inimsuhete olemust hõlmavate süsteemide valdkonda.

Ma rõhutasin ekstravagantsi puudumist, sest see õhtunetea party on Eesti kurikuulsaima sekti iganädalane koosviibimine. Te olete neist kindlasti Õhtulehest lugenud ja neid Pealtnägijast näinud.

Arvatavasti tundsite te lugedes ja nähes nende vastu kohest ning tugevat vastumeelsust. Teile tundus, et see reaktsioon tuli teie endi sisimast ega olnud mingilgi määral seotud televisioonis töötavate monteerijate professionaalsete oskuste, taustateksti lugeva saatejuhi hääletooni, suurte ajalehepealkirjade sõnavaliku ega saja muu pisikese, kuid tähendusrikka detailiga, mille kaudu meedia töötab ning meie kõigi teadvuse ja alateadvusega manipuleerib.

Ma valmistan hetkel ette loengusarja Eesti Kunstiakadeemia magistrantidele. Selle üldine teema on meedia, imidž ja staarifenomenid. Idee on kutsuda tudengitega kohtuma inimesed, kes on neile – nagu meile kõigile - meediast tuttavad ning kellele on külge kleebitud mingi silt. Inimesed, kellel on väga tugev imidž, kas siis positiivne või negatiivne.

Kohtudes silmast silma niinimetatud meediafenomenidega ning kuuldes nende versiooni oma imidži tekkest ja arengust, on tudengitel võimalik läbi inimliku kontakti näha meedia toimimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust. Ka ebaõiglust.

Kuulsuste hulgas, keda kavatsen tudengitega kohtuma kutsuda, on nii popstaare-muusikuid, tõsieluseriaalide kangelasi, tuntud kunstnikke ja kirjanikke kui ka inimesi, kes on kuulsad eelkõige selle tõttu, et nad on... kuulsad.

Kui “sektist” lahkume, küsib ameeriklasest fotograaf, kes pildistas seda seltskonda oma suurema, eurooplasi ning nende elukeskkonda dokumenteeriva fotoprojekti osana: “Mille poolest nad kurikuulsad on? See pidi ju olema sekt, ma ootasin rituaale ja loomade ohverdamist...” Olin talle rääkinud oma eelseisvast loenguseeriast ning uhkeldanud, et sain nõusoleku tudengitega kohtuma tulla Eesti kurikuulsaimalt, meedia kaudu igaühele tuttavalt sektiliidrilt. Ameerika fotograaf oli väga huvitatud nende pildistamisest oma projekti jaoks.

“Noh, neid on meedias palju kajastatud kui sekti... Nende kohta kirjutati, et nad tahtsid kunagi Condoleezza Rice`i mõtte jõul tappa.” Näen ameeriklase näost, et mu seletus ei ole just veenev – need inimesed ning nende minu poolt kirjeldatud kohalik meediaimidž ei lähe tema silmis kuidagi kokku.

Koju jõudes avastan oma meilboksist vastuse Diivalt. Ühelt Eesti kuulsaimalt naiselt, kelle imidži lahutamatu koostisosa on rikkus, mis andvat talle absoluutse sõltumatuse teha, mida iganes ta hing ihaldab. Diiva vastuse algus on paljutõotav, samas tõdeb ta kohe, et ilma rahata ta kuhugi loengusse ei tule. Mis suurusjärgus tasu on külalisesinejatele ette nähtud?

Ta on esimene, kes ühekordse loengusse tuleku eest raha küsib. “Kahjuks ei ole võimalik maksta”, alustan ausat vastust, aga siis mõtlen ümber. Jätan asja lahtiseks ning küsin omakorda, milline suurusjärk teda rahuldaks. Mõtlen, et kui summa pole ülesaamatult suur, saab raha koos tudengitega kokku pandud. Ikkagi Diiva – üks Eesti märgilisemaid naisi. Meediafenomen ja superstaar. Ja väga rikas ning sõltumatu, nagu ta paljudes oma ilmselt juba tuhandetest meediaesinemistest rõhutanud on...

Ta küsib kõigest 1500 krooni.

Lõpetuseks teen ühe asja selgeks – mulle meenus, et paar võõrast inimest on mu käest küsinud, kas ma ise kuulun eelkirjeldatud sekti. Või siis “sekti”. Need inimesed olid seda kellegi käest kindla faktina kuulnud.

Vastus on lihtne: ei kuulu. Olen küll selle seltskonna juhtfiguuri ning ideoloogi kutsunud esinema endakorraldatud suuremale kirjanduslikule kohtumisele Kunstikonteineris ning teisel korral Tartu Ülikooli semiootikute kevadkooli, kus rääkisin semiootikast kui parateadusest.

Millegipärast häirib mind mõte sektikuuluja imidžist – isegi kui ma olen oma silmaga näinud, et klassikalisest sektist on asi kaugel. Ju olen ka oma silmaga korduvalt näinud, kui kaugel on meediaimidž tegelikkusest.