Aurora:
Mina lisaks Niina jutule 2 tähelepanekut. Ma olen natuke teisel arvamusel 2 aspekti suhtes, aga ma aktsepteeringi , et Niina on rohkem Keith Richards, st rohkem bändi nähtav südametunnistus. Ma arvan, et mitte rollist välja minnes poseerimine, st oma parema nurga ettekeeramine või objektiivi vaatamine on lubatud. Publikuga sädistamine kindlasti mitte. Aga selle kohapealt on mu südametunnistus puhas. Muidugi on ka poseerimine risky business, võib juhtuda, et mitteposeeritult on parem. Või ka mitte. Igal juhul. Kui sa poseerid, mille teised tshekivad kindlasti ära, siis sa paljastad endast midagi. Aga mina olengi pigem Mick Jaggeri vaimus südametunnistuse, varjatud, komplitseeritud eetika poolt. Või mis poolt, Keith Richardsit peaksin ma teesklema, see ei tuleks mul otse südamest ja seega oleks tegu alatu silmakirjatsemisega.
Teine asi puudutab lammaste jõudmist meie söögilauale. Minuga on nii, et sellised intensiivsed üheruumikogemused teistega muudavad minus midagi. Nii enda kui kaaslaste/ koostööpartnerite suhtes. Ma ei söö oma statiste/ koostööpartnereid.. Inimeste puhul kehtib see indiviidide kohta (Jumal küll, see kõlab, nagu muidu oleksin kannibal...). Aga loomade puhul laieneb see kogu liigile. Ma ei söö küülikuid. Sest olen neid kunagi kunstiprojektides kasutanud. Ja nüüd lisanduvad sellele lambad. Hobused niikuinii. Ratsutamise pärast.
Südametunnistuse küsimus. Igaühe oma valik.