Teisipäev, juuni 13, 2006

Aurora:
Läksin T.M.ga jälle tülli. Saime juhuslikult kokku, ajasime juttu. T. küsis, miks ma nende kursuse filmi esilinastusel Kumus ei käinud. Ütlesin, et nad unustasid mulle kui grimeerijale kutse saata. T. lohutas: "Ega see meik ei olnudki hea, see ei sobinud üldse filmi kontseptsiooniga." Mul läks korraks silme ees mustaks. Ütlesin T.le : "Sorry, aga suhtlemise kohapealt oled sa imbetsill. Alaarenenud. Mine võta kellegi käest järeleaitamistunde", ja jätsin ta üksinda.
Mõtlesin, mispärast ma niimoodi vihastasin. Ilmselgelt ei olnud tegemist otsese kriitikaga minu oskuste aadressil. Mina tegin täpselt seda, mida taheti: tuntud moderntantsijale K.E.le 20ndate tummfilmi mehe meik. Kui see pole hea idee, on see rezhissööri, mitte minu probleem. Millest film on, polnud mul õrna aimugi.
Ma vihastasin, kuna sain aru, et mu endine väga hea sõbranna on tõesti mingi kohapealt arengupeetusega. Ta mõjus kuidagi tujutult ja ta silmalaud olid kergelt paistes.
Aga viha annab pauerit. Väsimus kadus ja ma käisin mööda poode ning otsisin A.S. ajakirja artikli jaoks hiina sisustuselemente. Viru keskuses jätsin kommipoodi Kultuuritehase tüüpidele kirja, kus ütlesin punktide kaupa, miks nende üritusest loobun, mis on nende probleemid minu arvates ning et kui mina oleksin Tallinna Linnavalitsus, siis võtaksin ka selle tehase nende käest ära. Ja kui ma oleksin Eesti kontsert, siis ei laseks ma ka oma muusikuid sinna, sest need 2 korruse sügavused augud põrandas on lihtsalt jõledad. Lõpuks soovisin neile ilusat elu ja vajutasin paberile oma huulepulgajäljed. Noh, vähemalt ei jää nüüd midagi kahemõtteliseks. Sillad on põletatud.
A.P.-ga on täitsa tore meilivahetus.

3 kommentaari:

Y galerii ütles ...

Aga õigeid nimesid ei julge ikka veel kirjutada.

Aurora ütles ...

mõtle ise ka. ei pea kõik kätte toodama. kogu tõde on niikuinii kodeertud. see on ju kuradi lihtne. initsiaalid, jumal küll.
las su kolleegid tulevikus näevad ka natuke vaeva.

Aurora ütles ...

Niina:
Julgus on teine teema. Esiteks ei ole vahet, kes need inimesed päris elus on, sest see, mis on oluline, toimub lihtsalt nende näitel. Sama hästi võiks kõik x-ideks nimetada. Nad on lihtsalt kas tuntud või tundmatud võrrandis. Teiseks on see respekt nende vastu, kelle näitel me võrrandeid kommenteerime. Sest nemad ise seda teada ei pruugi. Puhtinimlik viisakus ja austus uuritava objekti vastu.