Lahtisse, otse Veneetsiast (jäi enne välja, koos hilisemate kommentaaridega)

Aurora:

Saabun Helsinkisse otse Veneetsia biennaali avamiselt. Kus ma olen saanud keskmise tugevusega kultuurishoki -- seekord on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest, kes tegelevad häbiväärsel kombel ideede suhteliselt nüri taaskasutamisega. On hästi palju kunsti, mis ei veena ega ärata imetlust. Üllatavalt palju. Mis on kurb. Ja mille funktsiooni ma ei suuda järelikult leida. Välja arvatud see, et kunstimaailmas tsirkuleerijatel on endal kahtlemata hea olla. Mina aga, antud olukorras absoluutne autsaider (tõsi küll, ajakirja Kunst.ee akrediteeritud korrespondent) näen uskumatus koguses pseudo-dokumentalistikat, amatöör-uurivat ajakirjandus, wannabe-sotsioloogiat ning mõttelagedat kontseptuaalset fotot. Palju arhitektoonilisi installatsioone, väga palju abstraktseid installatsioone hämaraks jääva ideega või siis lihtsalt kunsti liiga "õige ideega" (et inimesi ilma põhjuseta arreteerida on vale, et aafrika mehi rootsi naiste poolt koduloomadena pidada on vale, et Iraagi sõda on vale, et olukord Sudaanis on vale, et väga kurb on, et sõdurid surma saavad, et sõda üldse on vale, et kõik me sureme kord, et tõesti kahju on, et valged inimesed kolmandat maailma kolonialiseerisid jne jne jne) ning väga, väga palju poliitiliselt korrektset mõtlemist. See on: kunsti, mis tegeleb nn ülioluliste sotsiaalsete teemade ja praegusaja valupunktidega. See on: jääb üleeilsete ajalehtede illustratsiooni tasemele. Päevakajalisus ei tundu nn päris teema olevat. Või kui, siis peaks kunst säilitama oma päevakajalisuse vähemalt 10 - 15 aastaks. Ja mitte kuueks kuuks.

Nüüd olen niisiis Lahtis. Veel enne seda Helsingis. Kui Veneetsias oli õhk täis pretensioone siis see inimtühi linn on lihtsalt unine. Rongis saan kokku R, V, B, AJ, L ning MK-ga. J küsib, kuidas Veneetsias oli ja kui ma vastan, et oli pettumus, teatab J, et pettuda saab ainult see, kellel on illusioone. Ta on, nagu mulle viimasel ajal tundub, nn elutarkuse lainel ja kergelt prohveti rollis. Soovitab mul lugeda raamatut südamemeditatsiooonist. "Südames elamine", 299 krooni, igast raamatupoest saadaval.
Kommentaar: raamatupoest ostsin siiski uue Dovlatovi, 199.- Lugesin selle eelmisel reedel galeriis olles viie tunniga läbi. See on suurepärane. Ja kinkisin oma isale sünnipäevaks.
Aga enne seda on mu reisikaaslaseks marsruudil Veneetsia- Helsinki Soome kuulsaim filosoof Esa Saarinen. Koos naise ja tütrega. Otsustan ühe tulevase töö, mille üle olen juba tükk aega mõelnud, pealkirja tema raamatult varastada. "Lääne filosoofia ajalugu. Tipult tipule."

Soome tuletõrje, kellele korraldajad helistavad, lubab ikkagi sõjaväeväelase soovitatud (kohatud kuu aega varem, hääletades Tallinnast Tartusse) ja paintballi tarvete laost ostetud tossu (väävli lõhnaga) kasutada. Aga ainult õues. Lindistus keeltes rääkimisest (saadud hirmsa vaevaga Elu Sõna koguduse liikme käest Lõuna-Eestist) on olemas ainult ühel CD-l , mille peale läbi kõigi lennukite, busside, vaporettode veetud (ja käe otsas, sest pagasis läheks arvatavasti katki) CD-mängija üles ütleb. Olen üsna närvis ja kardan jumalikku vahelesegamist. Ma ei ole kindel, kuidas kõrgemad jõud väidetavalt Jumala enda hääle kasutamisse suhtuvad , pealegi olin A-le sealt Lõuna-Eestist lubanud, et see lindistus, millega ükski teine sektantlik kristlane nõus ei oleks, on ainult omaks tarbeks. Et ma seda avalikult ei kasuta. Seal hetkel, kui nii lubasin, olin ma ka ise selles veendunud. Aga idee muutus. Ja siis tuuakse uus CD-mängija ning piisavalt kaablit, et seda keset õue kasutada saaks.
Enne enda perfokat näen NG-d, rühmitust C, tshiillast ning noort NY-s resideeruvat prantsuse kutti. Ja AJ-d.
Enda asja puhul kasutan eelpoolmainitud lindistust ning subtiitreid ja stand up comic`u teksti. Viimased kaks on üks ja seesama. Töö nimi on "Jumalan Ruoska" ning see ongi kahest erinevast, inimesi marginaliseerivast viisist saavutada ekstaasi. Üks on religioosne ja teine seksuaalne. SM. Ma "räägin" oma subtiitritel (paberilehed, mis maha kukuvad üksteise järel, nagu Bob Dylani vanas videos, et asi arusaadav oleks) nii taustaks keeltes rääkivast Lõuna-Eesti 8 lapsega evangelistist, kes mind pöörata tahtis kui oma endisest kliendist, kes pidi etenduses osalema, aga kes loobus "isiklikel ja eetilistel põhjustel". A3 formaadis ingliskeelsete tekstidega paberite vahel on sama suur foto viimase verelihani piitsutatud tagumikust. Lõpuks pakun kellelegi publiku hulgast võimalust selle inimese asemele tulla. Seda võimalust ei kasuta keegi. Ja kõige lõpuks, et inimesed aru saaksid, et nüüd on kõik läbi, tuleb lisaks filmilikele subtiitritele ka filmilik eriefekt. Ehk siis need väävlilõhnaga tossupommid, mis süüdates levitavad suures koguses valget suitsu, mis inimesed eemale sunnib ning ise hõõguvat ollust pritsivad . (Mis asja enne testides põletab augu mu Veneetsia lennujaamast ostetud pitspõlvikutesse).
Kõik kokku kestab ca 7 minutit. Mina ja L istume toolidel ning võtame oma subtiitrilehed välja mappidest. Minu lehtedel on ingliskeelne tekst ning L "subtiitrid" on heebreakeelsed. Nagu väidetavalt keeltes rääkimine isegi. Me oleme korralikult riides, nagu lõbumaja sekretärid võiksid olla , mul põlvini must valgete triipudega seelik, valge pluus, musta-valgekirjud võrksukad ning korsett, L-l analoogses stiilis riided, aga mustad.
Mind on see subtiitrite ja stand up koomika asi kummitanud juba mõnda aega. Et on tekst, mis ei ole igav ja mida publik viitsib jälgida. Ja et kindlasti on veel midagi. Võib-olla paelub mind mõte teksti kasutamisest seetõttu, et seda on tehtud nii palju ja tavaliselt nii igavalt, et sealt midagi leida.... See juba oleks midagi.
Hiljem muuseas kuulen mitmelt inimeselt, et olin iga lehte näidanud liiga lühikest aega. Et kui keelt täiuslikult ei valda, siis oli raske jälgida. Küllap neil oli õigus.
Pärast on tasuta kontsert pargis. Nagu selgub, osa mingist Soome valimiskampaaniast. Ausalt öeldes ei pane ma seda eriti tähele.Kontserti, mitte valimiskampaaniat. Tuleb tshiillane, kes ütleb, et talle mu asi väga meeldis. Kutsub Tshiili. Aastal 2010. Tahab kirjutada mingit meiliaadressi, milleks pole mul paberit. Annan oma passi ja hetk hiljem jõuab mulle kohale, et sellega on nüüd vist ühel pool. Edaspidi kas sõltun tolliametnike kõikuva iseloomuga heatahtlikkusest või siis tellin uue passi. See aeg, kui mina tshiillasega pool-inglise, pool-puu-hispaania keeles räägin, joob L, nagu ta pärast ise ütleb, ära pudeli viina. Teel kontserdilt peatuspaika, natuke hiljem, kaob ta mitu korda ära.
Hilisem kommentaar: passiga pole seni midagi ette võtta viitsinud. Eesti tolliametnikud ei märganud esialgu veel midagi.
Järgmisel hommikul, kui üles ärkan, joob J juba köögis viina. Liitun temaga. Eksootika. Tavaliselt ma hommikul viina ei joo. Muide.
Helsinkis hängime niisama. Kiasmat ei taha kindlasti näha. Kirikusse sisse ei lasta. Istume sadamakail , L, R, NY prantslane ja mina. L räägib, et tahab NYs kindlasti proovida kräkki. Aga vahetult enne lahkumist. Et hoiduda sõltuvusest....Noor prantslane räägib, et kräkki müüvad inimesed on ohtlikud.
Laeval jään merehaigeks.
Järgmine päev on kohutav masendus. Nagu ikka. Varahommikul on mu ema mitu-mitu korda helistanud: hommikutelevisiooni saates oli Kunstihoone noor kuraator rääkinud kolmest asjast , mis talle siin Eesti ei meeldi. Ma järjekorda ei tea. Aga need kolm olid järgmised: 1. venelaste olukord 2. Big Performance ja rühmitus C seal 3. minu Kadalipp Kunstihoones. Kas ta on su sõber, et niimoodi reklaami teeb, küsib mu ema.
Tuju läheb paremaks.
Hilisem kommentaar: Dovlatoviga koos kingin oma isale sünnipäevaks CD keeltes rääkimisega. Talle meeldib see väga. Ütleb, et nagu india rahvalaul. Ja nagu tõeline keel oma rütmiga. Lisaks seostab ta seda "laulmist" ka minimalistide, atonaalse muusika ning oma lemmiku, ühenooditeemaga. Ja lubab seda kuulda anda oma muusikahuvilistest sõpradele. Lastes neil ära arvata, millega tegemist. See lindistus on tehtud kohas nimega Kobela -- kus maailma punktis see asub????
Ja kunstinäitustest olen ikka veel eemale hoidnud, ühe erandiga, J avamine Pärnus. Ma vist ikkagi sain Veneetsias mürgituse.