Just another day at the office

Aurora:

Kirjutan artiklit naisteajakirjale. Selle kangelanna on huvikooli õpetaja, õppejõud, pedagoogikadoktorand ja väga eetiline inimene. Töötanud vabatahtlikuna kõige eksootilisemates kohtades. Tal on vähe riideid, ta recycle`ib, tal imekena kodu ja ta tahab endale suurt peret, aga oma eraelust keeldub ta loomulikult rääkimast. Ta räägib sellistest asjadest ja tal on niisugused põhimõtted, millele vastu vaielda võiks ainult viimane tõbras. Mul tekib kahtlus, korraks, kas ma ise pole mitte viimane tõbras. Mul on palju riideid, ma ei kujuta ette, kust ma võiksin doktorikraadi saada, ma pole tükk aega koristada viitsinud, ma ei recycle`i praktiliselt kunagi (olen taarat viinud kaks korda viimase viieteistkümne aasta jooksul, samas makstakse nende pudelite eest häbematult vähe ja prügikastist recycle`ivad neid asotsiaalid).
Südametunnistuse vaigistamiseks kirjutan pool lugu valmis.
Organiseerin L. sõidu jaoks P. kiirabist 10 kanüüli number 18.
Käin endise kliendiga piknikul. Viimane on umbes minuvanune pikk brünett, õppejõud ja doktorand. Õhtul pean kohtuma teise naisteajakirja loo kangelanna, oma endise pinginaabriga, kes elab P. -s, P. pealinnas ning on produtsent ja stepp-tantsu entusiast, samuti teeb esimesi oma filme. Ja käib tõesti hästi riides, tõusvas joones.
Paraku jääb endise kliendi auto liiva sisse kinni, randa viiva metsatee peal I. lähedal. Kuna endine klient on reaalala spetsialist, veedab ta tunnikese, kraapides auto rataste alt liiva ja ehitades sinna okstest ja lattidest tõkendeid. See ei tööta. Tuleb kohale kutsuda autoabi, kes saabuvad pooleteist tunni pärast, lõhuvad oma instrumendid ära, parandavad neid pooltunni ja kasseerivad siis kogu teenuse eest 2200 krooni.
Mina veedan aega metsa all, korjates mõned mustikad, vaarikad, pohlad, kaks pilvikut ja kolm männiriisikat.
Endine klient tahab varsti jälle piknikule minna. Miks ka mitte.
Ta on just postist kätte saanud raamatu sellest, kuidas umbes viie kuni kümne aasta pärast saabub ülemaailmne majanduskriis, kuna nafta lõpeb otsa. Riigid nagu Saudi-Araabia ja Kuveit, kui nimetada mõnda, valetavad oma naftavarude kohta ja nii on maailm veel petlikus heaolus ja majanduskasvu lootuses. Mida võib sellest järeldada -- isiklikul tasandil? Kas seda, et peaks võtma viimast, kuni veel on, ostma odavaid lennupileteid ja plastmassehteid või tundma end kollektiivselt ja postkoloniaalselt süüdi? Kas ma peaksin arvestama, et varsti lähevad kõigi asjade hinnad üles ja varuma universaalselt väärtuslikku selliseid, näiteks naftast valmistatud pitssukki? Või peaksin ma ökopoest siidsukki ostma? Vähemalt need üle vaatama?
Naisteajakirja kangelannaga nr 2 kohtun seekord põgusalt, kuna ta peab homme vara tööasju ajama ning mina jään autojama pärast hiljaks. Lepime kokku intervjuu meili teel.E.-l on kaasas uus prantsuse mees (advokaat) ning noor S.-s resideeruv helilooja. Viimane on võib-olla kasulik (tähendus: positiivne pigem kui omakasupüüdlik, kuigi ka seda) tutvus.
Ajame veel juttu, kui E. ja prantsuse mees on ära läinud ja E. (helilooja) ütleb, et on olemas põlvkonnaerinevus, nimelt minust mõnevõrra noorem generatsioon juba tunneb läänelikku süüd, et on liiga palju ja teenimatult saanud ning ostab Fair Trade- banaane.