Esmaspäev, detsember 31, 2007

Feminism, kunst ja rahvas

Aurora:
Osalesin V, T ja A korraldataval performance`iworkshopil, mis toimus Kunstihoones ja mis oli mõeldud kindlustusfirma töötajatele ja klientidele. Nagu jõulukink firma poolt või nii. Peo asemel. Kunstihoone oli täis A masinaid ja osaliselt kaetud musta kilega. 2 tervet siga ja seapead. Vann täis verd. Tegevuskunsti ajaloost pärit elemendid ja aktsioonid, milles osalesid siis need ülikondades kinnisvaratöötajad. Ja nende poolpidulikult riides naissoost kolleegid. Osad olid A masinatel, üks õmbles kahte seapead kokku, teine istus oma mustas ülikonnas verevannis (ja jõi ja lärmas), kolmas laulis pikka aega järjest tõsisel ilmel ja ilusa koolitatud häälega "Püha ööd", kusjuures neljas kuni kolmekümne kaheksas teda tooreste munadega loopisid, kolmekümne üheksandat mähiti marlisse, neljakümnendat värviti, kui ta postamendil skulptuurina seisis, valgeks. Kokku 100 osavõtjat. Osad olid mingiks hetkeks purjus ja käitusid nagu Õllesummeril, osad võtsid asja tõsiselt. Nagu see laulja või kaks kinnisvarakindlustajat, kes Cnopti kuulsast pudelipurustamisaktsioonist coveri tegid. Vastu üksteise päid. See hetk tekkis ootamatu vaikusmoment -- ma arvan, et reaalne füüsiline oht ja õhus lendavad klaasikillud tekitavad juuresviibijates tahtmatut, alateadlikku respekti nii esinejate kui olukorra vastu.
Muidu, mõtlesin, võis osadel osalejatel jääda õhtust hägune mälestus kui lõbusast lagastamisest Kunstihoones. Mälestus, mis aktiviseerub iga kord, kui nad sina Arraku maale ülevaatenäitusel vaatama lähevad.Kuigi kindlasti mitte kõigil. Nagu öeldud, mu lemmik-kinnisvarakindlustaja oli pühendunult oma osasse sisse elanud laulja.
Kui pooleteisttunnine koolitus oli läbi ja nad V käest intensiivkursust kinnitava diplomi kätte olid saanud, läks kogu see kamp Kukusse jooma.
Mina olin Marina Abramovic ja Valie Export. Esimeselt oli järgi tehtud see värav, kus näituseruumi sisenejad lähevad läbi kitsa värava, kus ühel pool on mees ja teisel pool naine (loomulikult ei olnud me alasti). Kinnisvaradaamid hõõrusid end vastu kena noormeest mu vastas ning kinnisvaramehed hoidsid rohkem minu poole. Aga Valie Export tegi kunagi sellise perfoka, et tal oli kast, läbi mille ta rindu katsuda sai. Mina katsin enda kasti musta samet-draperiiga. Edasi piirdun kommentaaridega.
"Ei, tänan"-"Tule, katsu sekretäri rindu!"(originaalperfokas oli selja peal silt "Sekretär")-"Mida sa pakud sealt kastist? Oih, ongi päris!" -"Mul on kodus selleks inimene olemas!"-"Vaata, ma sain kasti seest tissipildi!"-"Sa vaatad mind nii kurja näoga..." Vaatasingi. Ikkagi klassikaline feminism. Mis omakorda tundub mulle viimasel ajal kuidagi väga ....armas. Nagu vana ja luitunud, aga kunagi hoole ja armastusega tehtud mänguasi, mille abil on paljud suureks saanud. Kuidas see oligi --- otsida sealt, kust keegi enam midagi loota ei leia?

See oli nüüd vist päris kindlalt selle aasta viimane sissekanne. Kas ma aastakokkuvõtte teen -- ei ole kindel.
Ja uusaastapeod on sel aastal kõik samas linnajaos, paari kvartali kaugusel üksteisest.

Kommentaare ei ole: