Esmaspäev, juuli 13, 2009

Eesti meeste lühikesest elueast, põlvkondadest, surmahirmust, kurbusest ja kõige kaduvusest

Eile käisin Kumus Ülo Õuna näitust vaatamas. Veetsin seal majas täpselt 2 tundi -- 1 ja kolmveerand Ülo Õuna ja veerand tundi poolakate ning eesti kaasaegse kunsti näitusel. Täiesti adekvaatne suhe. Ma olen absoluutselt veendunud, et neli musta odavat kastekannu näitusepostamentidel eksponeerituna ei ole tegelikult kunst. Ja et Kiwast on saamas uus Lapin.
Ülo Õun meeldis mulle väga. See kõik oli väga nostalgiline -- ootamatu reis lapsepõlve, kaheksakümendatesse. Raja tänavale, kus oli mu ema ateljee. Ja kus seesama Ülo Õun oli meie naabriks. Kõik tuli meelde -- enamus skulptuure, mida olin näinud mitmes valmimisastmes. Tema ateljee seestpoolt. Ta lapsed, kellega mõnikord koos mängisin. Ta suur kollane koer, kellel olid kutsikad. Surnupealuu kapis seal ateljees, klaasi taga, mida ma kartsin. Ühte skulptuuri oli seal Raja tänava hoovis pildistatud mu isa sinise Zhaporozhetsi kapotil -- seda näidati ühes seal näitusel eksponeeritavas biograafilises filmis. Ja loomulikult -- minu isa portree, suur kipsbüst. Kõik kokku -- aeg, mida enam ei ole. Inimesed, kes on surnud. Ajastu, mis lõppes ära. Mul hakkas kurb ja natuke ülev ja natuke kõhe. Ja ma tundsin samasugust ängistavat surmahirmu, pinevat, madala sagedusega ning pidevat, mis oli mind piinanud umbes pool aastat, kui ma olin 12. Teadmine surmast ja selle omamoodi ootus oli näriv, painav ja ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi. See lõppes 1988. aasta augustis, kui ma vanematega seenemetsas käies astusin kogemata pikas rohus peidus olnud katkisesse kolmeliitrisesse klaaspurki.Purk lõikas läbi mu parema jala veenid ja kõõlused pahkluul ja see üsna reaalne võimalus verest tühjaks joosta tühistas igasuguse surmahirmu. Surm ei olnud enam päevakorras. Ja see jalavigastus oli kokkuvõttes pigem meeldiv kogemus -- ma ei mõelnud enam iga päev surmast, paranemine oli kiire ning järgi jäi kahetsusväärselt silmatorkamatu arm. Aga see pilt valgest kummikust, kust purkab tumepunast venoosset verd, kusjuures kogu maailm liigub aegluubis -- see jääb mulle vist elu lõpuni meelde.
Aga tagasi Ülo Õuna näitusele. Võttes eelneva kokku -- ma sain aru, miks ma just sel perioodil surma peale mõtlesin ja sellesse mõttesse täiesti kinni jäin. Sellesama 1988. aasta märtsis lasi Ülo Õun endale isetehtud püstolist kuuli pähe. Oma perekonna keskel.Mu ema uskus ja usub siianii, et see juhtus mingi perekonnatüli käigus ja oli sisuliselt õnnetus, mitte "päris" enesetapp. Ülo Õun oli mu vanemate hea sõber ja kindlasti elasid nad seda väga üle, aga meie (minu ja mu venna) kuuldes nad teemat eriti ei puudutanud. Seda, et umbes minuvanune poeg seintelt oma isa verd ja ajutükke pesi koos väga värske lesega -- seda juttu ma mäletan. Lisaks suri umbes samal perioodil või veidi varem üks teine mu vanemate väga hea sõber, kes oli kõigi eest varjanud, et ta vähki põdes. Ja mu Võrumaa vanavanemad. Ja mu ema vist parim sõbranna. Viimasel avastati mingi kohutav haigus selle täiesti ravimatus lõppstaadiumis. Ja mu vanemad olid põhimõttel, et lastega väga halbadest asjadest eriti ei räägita. Enamvähem öeldi meile, et see ja see on nüüd täiesti ootamatult surnud. Sel ja sel põhjusel. Ja that`s it. Sõnatu kokkulepe, et sellest me pikemalt ei räägi. Teema juurde näiteks nädal pärast matuseid tagasi ei pöördu. Võib-olla oli põhjuseks soov vältida lastel mingite foobiate tekkimist, igatahes tulemus oli vähemalt minu puhul absoluutselt vastupidine. Pool aastat mõtlesin ma surmast esimese asjana igal hommikul ning viimasena igal õhtul. Ma kartsin surma kohutavalt. See tundus olevat väga lähedal.
Ja täiesti ootamatult tuli see hirm seal näitusesaalis eile tagasi. Hirm oli painav, ega läinud kuhugi. Lisaks olin ma teel Kumusse teinud mõttes kalkulatsiooni summadest, mida pean lähiajal välja maksma. Ja võrrelnud seda summaga, mis on mu pangaarvel. Need summad olid väga, väga erinevad. Muidugi minu kahjuks.
Paha oli olla.
Ja siis ma mõtlesin, et kurat, suur osa Ülo Õuna meessoost modellidest on praeguseks surnud. Eesti mehed elavad tõesti vähe. Jüri Palm : suri 64-või 65-selt. Juhan Viiding : lõikas endal veenid läbi 46-selt. Ando Kesküla: jõi end surnuks 58-selt. Ta ise: kuul pähe 48-selt. Naissoost modell Elle Kull seevastu elab ja õitseb.
Lisaks jõudis mulle kohale, miks mu ema mulle jätkuvalt nii tihti helistab. Tavaliselt võtan temaga rääkimist tüütuvõitu kohtusena ning lõpetan kõne lühidalt, lubades tagasi helistada. Mida ma enamasti ei tee. Lisaks helistab ta tihti väga valel ajal ja ei arvesta eriti sellega, kui olen samal hetkel hõivatud.
Mu ema parimad sõbrad on kõik surnud või emigratsioonis. Ta maalib iga päev ja vaatab siis õhtul tobedaid seriaale. Ja palju uudiseid. Ja kardab siis seagrippi või midagi muud sama absurdset. Ja tüütab oma hirmuga mind. Varem käisid mu vanematel iga õhtu külalised, aga nüüd on nad kahekesi. Nende põlvkond on lõpusirgel -- nad on mõlemad 69. Ma sain äkki aru, et mu ema on lihtsalt üksildane. Ja ma helistasin talle just nüüd, rääkisin talle kõigest sellest, millest ma siin kirjutasin ja hakkasin kõne lõpuks nutma. Ma nutan muide äärmiselt harva. Mu ema rääkis, et maal kukuvad ta ümber viimasel ajal asjad, mis seda tegema ei peaks. Näiteks just seina pandud suur maal.Enne mida kuulis ta kõva mütsatust. Aga et see ei sega teda.
Ma ütlesin oma emale ka seda, et ausalt öeldes ei kujutaks ma Ülo Õuna ette rahateenimise nimel kasiinodele mänguautomaatide otsa ahvikujusid modelleerimas, nagu tänapäeval skulptorid teevad ja et võibolla oli see, mis ta tegi, ikkagi lõppkokkuvõttes õige. Igaüks ei sobi igasugusesse aega ja aastal 1988 oli Nõukogude Liit juba lõpusirgel -- ainult nad ei teadnud seda veel.
Burn out või fade away.

2 kommentaari:

ilves@metsas.ee ütles ...

tere!
kui sa järgmine kord briti saartel elektrikuivale jääd, siis ära jää, loe enne seda postitust - http://aapoilves.blogspot.com/2009/07/kuidas-hakkida-briti-saarte.html

hääd!

Kristina ütles ...

Tere!
Lugesin Teie postituse ära ja tahaksin Teiega ja Teie emaga ühendust saada,et rääkida Ülo Õunast.Mulle tundub, et saaksite nii huvitavaid asju tema kohta öelda! Ma ole Tallinna Ülikooli tudeng ja tahan kirjutada Ülo Õunast. Aga kuna ma ei ole blogi kasutaja, siis tahaks Teid paluda anda mulle Teie e-posti aadressi, et ma seletaks Teile kogu mu lugu. Mul on vaja Teie abi. Vabandan tülitamise eest, oleksin tänulik, et leiaksite aega vestluseks. Kr1st1na@tlu.ee