Kolmapäev, juuli 15, 2009

Mitte, et ma oleks pervert, aga ...

Väga väärtuslik privaat-workshop R-lt kipspositiivi valamise kohta. OK, "valama" ei ole just õige sõna. Poleks ma teda kohale saanud, oleksin ma tõepoolest, sõna otseses mõttes valanud, nagu M õpetas ja videosid internetist soovitas, mul oleks kulunud 2 kotti ehk 100 kg kipsi ning kuju kaal oleks olnud 200 kg. Nüüd on see võibolla 60. Ta tundus mulle vaimustav, kui R seda lahti võtma hakkas. Nahapind. Kananahk. Rinnad. Natuke nihkes vasak rind, mille korrigeerimisega ma pean homme tegelema. Nibud. Veidralt mõjuv häbemepiirkond, kus oli tükk toidukilet. Kaks armi. Käed. Sõrmed. Küüned. Voldid. Ta tundus mulle jumalik. Ma sain äkki aru sellest haruldasest perverssusest -- kirest kujude vastu. Kui ma alles lõuni reageerimata vormi sooje rindu silitasin. Ma tundsin, et olen temasse peaaegu armunud. Nagu ma oleks tunnistajaks väikesele imele.
OK, ta ei ole veel täiuslik -- ma pean ta servi puhastama, vormi kasvatama, R poolt lahti murtud käed tagasi külge panema, parandama mitu viga, uuesti külge kinnitama vasaku jala, mille ma ise ning täiesti kogemata küljest murdsin, aga siiski. Aga siiski.

Kommentaare ei ole: