Vana aasta viimased päevad

Orjapoisi külaskäigu ajaks kutsun külla J. Kenal noormehel, kes osales augusti lõpus mu aktsioonis, on tegelikult naisteseltskonna teenindamise fetish. Ta ei nõua mingit tähelepanu, on usin, kuigi küsib tihti nõu ja kui nüüd aus olla, pole ma talle neil kordadel, kui ta on käinud, niigi palju tähelepanu pööranud, et märgata abielusõrmust. J näeb seda, muide.
Eilne Õhtulehe intervjuu -- ajakirjanik on professionaal. Me veedame koos neli tundi, millest kolm diktofon töötab. Ta ütleb, et tegelikult kirjutab ta seda lugu oma peas juba siis, kui ma räägin; jätab meelde kohti, mis võiksid sisse minna ja kuulab pärast ainult neid, mitte kogu linti. Ma tean, et kõik, mis ma ütlen diktofonile, on tema jagu. Ja tegelikult ei ole mul erilist õigust nõuda millegi väljajätmist, kuigi ta lubab saata teksti mulle läbilugemiseks. Ma tean ka ette, et suure tõenäosusega lähen ma mingi hetk hoogu ja ütlen asju, mida formaalselt võttes, "korraliku" inimese seisukohast ütlema ei peaks. Näiteks räägin halvasti näitlejatest, muusikutest ja eesti edukaimast rezhissöörist. Mis mõttes tuuakse ühte viletsat plagiaatfilmi nüüd puhta kunsti näiteks?!? "See on VÄGA halb film!", ütlen Õhtulehe ajakirjanikule täpselt samamoodi, nagu sellest kõigile oma sõpradele ütlesin. Ei, ta on hea, see ajakirjanik. Need "lihtsa inimese" vaatenurgast esitatud küsimused... Selle kolme tunni jooksul ei suuda ma end loomulikult tagasi hoida ning laon muu hulgas välja paljugi, mida ma asjadest arvan. Iseasi on see, et ma olen nüüdseks nädal aega kalkuleerinud, mida rääkida ja mida mitte ning tegelikult üsna veendunud, et minu kätte antud võimalust (pikk intervjuu loetavas ajalehes) ei tohi mingil juhul kasutada, üritades endast võimalikult korraliku, vaoshoitud ning delikaatse inimese mulje jätta. Ma ei viitsiks ise lugeda, kuidas keegi räägib, kuidas ta teeb korralikult oma tööd. Ja on muidu igati eeskujulik, seadusekuulelik kodanik. Maksab oma arved õigel ajal ära ja tähistab jõulusid, ostes kingid äärmiselt varakult valmis. Esimest ma ei tee, küll aga teist. Ja siin ongi oht.Ületad õhkõhukese piiri ja oled äkki Epp Maria Kokamägi. Jüri Arrak. Tauno Kangro. Aapo Pukk. Jüri Arraku amatöörmaalijast naine, kelle näitust ma Pärnus nägin. Suvaline viletsalt maaliv, aga populaarne näitleja.
Eks näis. Tegelikult on põnev ka: mis läks sisse, mis mitte. Tegelikult on teiste inimeste avalik solvamine klassika -- noor Bob Dylan mõnitas avalikult Andy Warholit, näiteks... Sinead O`Connor Rooma paavsti, Edgar Savisaar Andrus Ansipit, Kivisildnik Hando Runnelit. Ja eks neid korralikke intervjuusid jõuab anda küll, ma arvan...