Esmaspäev, detsember 14, 2009

Tagasi Vanas Maailmas

Tagasi vaadates oli Miami piisavalt veider, et seal kiiresti kohaneda. Ja praegu on mul esimest korda elus Ameerikast koju tuleku järel raske olla. Eile läksin lennujaamast otse P sünnipäevale, milleks ta oli reserveerinud teatri. Mul oli pikem vestlus P mehega, kes on kuuba muusika suur austaja ning kasutab oma ingliskeelse jutu sees põhimõtteliselt sõna "Miami" hispaaniakeelset hääldust ning nimekuju "Nueva York". Ja soome kunstiakadeemias töötava P sõbrannaga, kes lubas oma tudengitele meie residentuuri edaspidi soovitama hakata ning võttis minu käest kõikvõimalikke andmeid ja kontakte.
Edasi käisin sealsamas vanalinnas E-l tema butiigis külas. P-le viisin kingituseks pudeli guatemaala rummi ja M poolt puu otsast alla toodud kookospähkli, E-le pornovideo pealkirjaga "Black Monster Cocks". Viimase olid andnud mulle tantsuperfokat teinud noored New Yorgi kunstnikud, kelle jõulukriitikat/suhtedraamat/põrandal püherdamist ma olin seal viimasel õhtul seganud. Ma arvan, et perfoka ajal mulle selle video ulatamine oli nende poolt omamoodi irooniline akt. Ma olin juua täis. Ma olin etenduse ajal eesti keeles seletanud, et lõpetatagu see tsirkus ära, aitab materjalide kasutamisest, mis maksavad alla 50 dollari, astunud jalaga nende jõululambikesi katki, valanud nende eggnogg`ikausi ümber ja loopinud neid erinevate esemetega. See oli väike perfokafestival ühes Brooklyni galeriis, kus mulle J perfokas tema naturaalse kohmakuse, mitte näideldud, vaid ehtsa meeleheitliku koduperenaise olekuga ning ta tupest välja tõmmatud kokteilikirsside asetamisega Rose Lee Goldbergi asendava kumminuku omasse täiesti üllatavalt meeldis. Tema isiksus kandis kõik selle suurepäraselt välja ning ühtlasi meeldis mulle, kuidas ta rikkus reeglit, mille kohaselt esineja peaks olema külmavereline, enesekindel ja autonoomne. J oli kohmakas ja käitus perfokat tehes täpselt nii, nagu võõrustaks oma külalisi kokteilipeol. Kuna olin linna peal käies ning J korteris külma õhkava konditsioneeri kõrval magades alajahtunud ja mulle tundus, et ma jään nüüd kohe haigeks pärast sooja Miamit, alustasin kohe üritusele jõudes külmarohuga. Nad jagasid nimelt Jim Beami shotte tasuta. Pärast kolme viimast tundusid mulle enamike kunstnike perfokad äärmiselt pikad, igavad ja tüütud. Nad olidki seda, vähwmalt mingil määral. Lisaks ei meeldinud mulle pühadehooaja üle ironiseerimine ja ameerika naistesaadete paroodia. Jõin end seal linnas selle korra viimasel õhtul sihikindlalt ja kiiresti täis ning käitusin enda kohta standartselt halvasti. Ainus uus asi on, et pärast kirjanduspreemia saamist olen hakanud end purjus peaga Jaan Krossiga võrdlema. Ja mulle tundub ka, et inimesed, kes esinevad mu juttudes kirjanduslike kangelastena, võiksid päris elus mu suhtes suuremat respekti üles näidata ning ma norin nendega seetõttu ennetavalt tüli. Aga ka selles ei ole mitte midagi uut...
Igal juhul ei jõudnud ma tänu sellele viimasele õhtule järgmisel hommikul tagasi kingapoodi Graham Avenuel. Kuhu jäidki maha lume-ja veekindlad, aga selle juures üllatavalt ilusad saapad. 39 dollarit ning firma Totes. Mul on neist jätkuvalt kahju.

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

IRW@ "pärast kirjanduspreemia saamist olen hakanud end purjus peaga Jaan Krossiga võrdlema."

Aurora ütles ...

Jah, ma suhtun temasse armulikkuse ja austusega.