Esmaspäev, november 09, 2009

Austria artikkel

Kaks kuud tagasi Sirbi jaoks kirjutatud, tundub, et seal seisma jäänud. Käsikirjad ei põle.

„Kas sina oled kunagi lennujaama skvottinud?“



„Kriitilised ruumid – kunst laenatud majades“

Kunstnike endi poolt juhitavate institutsioonide –(külalis)ateljeede ja galeriide-- sümpoosium Austrias, Grazis 4. -6. septembril



Sümpoosiumi, mille eesmärgiks oli sarnase, aga samas väga erineva ajalise pikkusega kogemusega inimeste kokkutoomine, korraldas Grazi kunstnike poolt veetav ateljeede ja galeriide kompleks Shaumbad. Kõigest aasta tegutsenud institutsioon, mille peaorganisaator on Grazis elav, rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik Eva Ursprung. Üüritakse välja ateljeesid, peetakse mitut, seni hooti tegutsevat galeriipinda ning korraldatakse erinevaid, mitmeid kultuurivaldkondi ühendavaid üritusi. Ilmselgelt oli üheks sümpoosiumi korraldamise põhjuseks ka soov saada head nõu selliste, rohujuuretasandi kodanikualgatuse korras alustanud ning mõnel juhul juba aastakümneid tegutsenud institutsioone juhtivate inimeste käest. Samuti platvormi loomine kontaktide tekkeks ning omavahelise koostöö soodustamine.

Sümpoosiumil ettekannetega esinenud olid pärit Kesk- ja Ida-Euroopast: Juan Widmer esindas Rote Fabriki Zürichis, Gotlind Timmermans Domagk Ateliers`i Münchenis, Daniel Schörnig Spinnerei`d Münchenis, David Mataro ja Dajana Menenget Nave J(ota)t Barcelonas, Eric Duivenvoorden Urban Resorti Amsterdamis, Borut Savski ühendust Cirkulacija, mis tegutseb ROG`is Ljubljanas ning allakirjutanu Kunstikonteinerit Kultuuritehases Polymer Tallinnas. Natuke teise, kuigi lähedase eluala esindaja oli Alena Boika Prahast – muljetavaldava haardega, algselt tshehhi- ja vähesel määral ingliskeelsena alustanud kunstiajakirja Umelec peatoimetaja. Väljaanne ilmub praeguseks eraldi veel hispaania, saksa, inglise, hispaania ning hiina (!) keeles ja hiljuti alustas selle eraldi toimetus Londonis. Muude sümpoosiumile kutsututega ühendab Umeleci toimetust ka veel fakt, et nemadki asuvad endises, põhimõtteliselt lammutamisele määratud tööstushoones, kust võib maja omanikust kinnisvarabüroo nad minimaalse etteteatamisajaga välja tõsta. Selline sügav ebakindlus oma tegutsemiskoha säilimise suhtes tundus olevat universaalne probleem, ometi alustas ka nüüdseks üle kolmekümne aasta tegutsenud Rote Fabrik Zürichis lammutamisele määratud endises siiditehases täpselt samasuguses ajutisuse atmosfääris.

Kas investeerida ruumidesse, milles asutakse ja tegutsetakse – nii vaimselt kui füüsiliselt? Kas koht on oluline? Kas inimesed on olulised? Kuidas säilitada baasdemokraatia? Kuidas vältida sügavamate inimestevaheliste hierarhiate tekkimist? Ja lõpuks, juhul kui su organisatsiooni eluiga osutub üle ootuste pikaks – kas institutsionaliseeruda, surra või alternatiivsena uuesti alustada? Kuidas „deatraktiveerida“ teatud, halvamainelisteks kujunenud piirkonnad linnas? Tihti on need endised tööstuspiirkonnad, kuhu kunstnike ateljeed ning nende poolt peeatavad galeriid tekivad. Need olid küsimused, mis läbi sümpoosiumi esile kerkisid. Erinevate isetekkeliste institutsioonide reaalsed vastused neile küsimustele, nagu arvatagi võib, olid äärmiselt erinevad. Nave J(ota) Barcelona endises tööstusrajoonis Poblenou pidas vastu kaheksa aastat, Rote Fabrik Zürichis, nagu juba mainitud, on tegutsenud üle kolmekümne aasta, olles praeguseks mõjuvõimas, osaliselt riiklikult finatseeritud institutsioon. Rote Fabrik, millel on isegi oma keerulise struktuuriga valitsusorgan, hõlmab juba ammu mitte enam ainult kunstnike ateljeesid, vaid ka galeriisid, kontserdisaale, külaliskunstnike programmi ning restorani, millest ainuüksi viimane annab tööd viiekümnele inimesele. Samamoodi on olulisimaks kunstieksponeerimis- ja kunstivahenduskohaks Leipzigis kujunenud Spinnerei, kus asuvad üle saja professionaalse kunstniku ateljeed ning üksteist galeriid.

Läänes on tihti omavahel seotud alternatiivsed organisatsioonid ning skvottimine, kuigi kõigi eelpoolmainitud institutsioonid üürivad täpselt nagu Kultuuritehas Polymergi mõnelt kinnisvarafirmalt vana, „mahakantud“ tehase-või büroohoonet. Amsterdami skvottijate liikumise Urban Resort liikmed nõustavad kohalikku linnavalitsust nüüdseks seaduslikuks muutunud skvottimise juures --- nimelt on Amsterdamis ilmselgelt liiga palju uusi, tühjana seisvaid büroohooneid ning nende alternatiivseteks kultuurikeskusteks muutmine linna ametlik poliitika. Eric Duivenvoorden tõi välja Amsterdami linnavalitsuse kriteeriumid nn vabaruumile: odav, kollektiivne, Do it youself, isemajandav ning avatud naabruskonnale. Ühtlasi on seal eraalgatuslikus korras tekkinud vastuliikumine skvottimisele – nn antisquat, inimesed, kes on nõus muidu tühjana seisvatesse hoonetesse elama asuma, et takistada „päris“ skvottijaid – hoonesse, kus keegi juba elab, on nimelt seadusevastane sisse tungida. Iroonilisel kombel on antikvottijatel skvottijatest oluliselt vähem õiguseid.

Saksa kirjanik ja kuraator Jochen Decker aga tutvustas uusimat kodanikualgatust Berliinis – hiljuti suletud väiksema lennujaama Tempelhofi skvottimist ning selle hiigelruumide uusimaks kultuurikeskuseks muutmist. Ürituse slogan „Kas sina oled kunagi lennujaama skvottinud?“ koos selle alguskuupäevaga „20.06. 2009“ ütleb enda eest kõik. „Berliin on pankrotis järgmiseks kahekümneks aastaks. Majanduslangus kestab veel sada aastat. Läheme vooluga kaasa! Läheme koos linnapoeetidega!“, lõpetas Jochen Decker oma ettekande.

Üritust korraldav Grazi Shaumbad ise aga oli näiteks nutika „kultuurilise taaskasutamise kohta“ – nimelt on Eva Ursprung saavutanud järgmise kokkuleppe kohaliku kunstnihoonega. Shaumbad saab endale valida juba toimunud ja mahavõetud näitustest ülejäänud materjalidest seda, mis neile vajalik tundub. Endine seitsmekümnendatest aastatest pärit, madalate lagedega büroohoone oli tunduvalt originaalsemaks muudetud, kattes terved seinad kunstihoonest pärit hiiglaslike peeglitega. Paindlikkus, võime eksperimenteerida ning ümbritsevast keskkonnast ja inimestest parim välja tuua, järjepidevus ja oskus hirmu ebakindla tuleviku ees ignoreerida tunduvadki omadustena, mille läbi on võimalik iseseisvaid institutsioone tegevuses hoida. Mõneaastalistest ekperimentidest mitmeid kümnendeid kestvate, järjest püsivamaks ning suuremaks muutuvate projektideni.

1 kommentaar:

kaaren ütles ...

Inimene, kes teab selliseid asju, saab peagi elavaks entsyklopeediaks.