Esmaspäev, november 09, 2009

Omadega läbi

Kui sul on meditsiinifoobia, on arsti juures käik omaette katsumus. Ma olen seda vältinud nii palju kui võimalik, tuues ettekäändeks muu hulgas puuduva haigekassakaardi. See on tegelikult üsna nõrk põhjendus. Kolm talve tagasi oli mul vist kerge kopsupõletik --aga ma ei läinud ikkagi. Võtsin mingi aja illegaalselt saadud vene nõrku põletikuvastaseid ravimeid. Haigus läks järjest hullemaks ja kestis kokku üle kuu aja. Ma tegin kõike, nagu ma polekski süvenevalt haige. Lõpuks helistasin perearstiinfoliinile, kus sain sõimata ("Mul on kodus veel karp selliseid-ja selliseid antibiootikume, kas ma võiksin neid nüüd võtma hakata?" -- "Ma ei ütle sulle põhimõtteliselt mitte midagi! Homme lähed arsti juurde!" -- "Aga mul ei ole haigekassakaarti.." --- "Kas ei ole paarisadat krooni visiiditasu!?" ) Anonüümne perearst telefonis hirmutas anonüümset mind põhjalikult, olin ma ju sümptomeid kirjeldanud -- pidev palavik ja köha, nõrkus, higistamine, raginad kopsus -- isegi mina teadsin, et see on vähemalt korralik bronhiit. Kujutasin ette, mida veel reaalne arst võiks öelda, olles minuga samas ruumis. Ma lubasin telefoniarstile, et lähen ülejärgmisel päeval, esmaspäeval kindlasti tasulisse vastuvõttu ja lasen röntgeni teha. Aga enne ostsin ma apteegist kopsuhädade vastu mõeldud homöopaatilisi terakesi, mille puhul pole mitte väiksematki loogilist põhjust arvata, et need midagi ravida võiksid. Ometi oli mu kopsude seisukord järgmiseks päevaks oluliselt parem ja mingil müstilisel põhjusel terveks ma sain. Ilma erakliinikusse või perearsti juurde minemata.
Täna pidin seda muul põhjusel uuesti tegema. See võttis uskumatul kombel energiat ning tekitas pärast tunde, nagu oleksin väga vaiksel moel närvivapustuse üle elanud. Öösel magasin äärmiselt halvasti ja vähe ning kogu päeva ei suutnud ma mitte midagi teha. Enne kella kahte (visiidiaeg) ootusärevusest ning halvatuselaadsest hirmust, pärast totaalsest pingelangusest. Kui mulle analüüsitulemused kätte anti, mis midagi ei näidanud, oleksin ma peaaegu nutma hakanud.Sain viimasel hetkel pidama. Ma olin selle probleemiga, mis on tegelikult krooniline, arste vältinud viis või kuus aastat. Millele eelnes mitu ringi, aastaid kõiksugu spetsialiste ja uuringuid, et mul ei peaks seda jama olema, aga näe, ometi on....
Ühesõnaga -- mul on üsnagi totaalne meditsiinifoobia... Erakliiniku külastamine aitab väga natuke, näed vähem haigeid inimesi, pole tigedaid registratuuri-ja garderoobimutte ja arstid on sõbralikumad...

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Perearstil on sul garderoob ja registratuur ja arst ise on tige?