Teisipäev, november 03, 2009

Ashram

Jah, ma olin vahepeal neli päeva jooga-, meditatsiooni- ja hingamisharjutuste kursusel Kesk-Eestis ning tegelesin eelpoolnimetatutega hommikul kella seitsmest õhtul kella kümneni. Ja oli kolm päeva koos teistega täiesti vait, kellelegagi isegi pilguga kontaktis olemata. Või midagi lugemata või kirjutamata. Õpetaja oli lüheldane keskealine Londoni hindu nagu äärelinna Buddha ja ma sain aimu, kuidas Indias, hinduistlikes gurukesksetes ashramites inimesi õpetatakse. Mis oli ... õpetlik ning mingil tasandil kahtlemata inspireeriv. Kuidagimoodi kedagi õpetatades kasutatav. Ja kõik see kokku mõjus loomulikult hästi. Pärast tagasitulekut ei leidnud endas jõudu kohe maailma tagasi tulla, vaid ma lugesin läbi kaks nüüdisaegset raamatut India ashramite ja pühameeste juures eneseotsimise kohta (eesti autor ning rahvusvaheline bestseller), klassiku novellikogu kahes köites (mitte 100%) ja kaasaegse itaallase stiilse lapsepõlve-horrori. Ja tundsin äkki, et iisraeli kuraatori näituse avamisele minematajätmine oleks räigelt ebaviisakas ja hoolimatu. Sest ma olen temaga kunagi samal siinsel näitusel osalenud ja samuti suvisel feministlikul workshopil. Meil oli millegipärast hea kontakt ja ta suhtus minusse algusest peale südamlikult, peaaegu emalikult. Selle impulsi ajel läksin Kunstihoone avamisele, milletaolistele üritustele ma pole ammu jõudnud. Viimati oli seal oma näituse avamisel märtsis. Nüüd siis jälle -- üllatavalt vähe inimesi ja "afterparty" iisraeli kunstitegelastega. Viimase aja sotsiaalselt tagasitõmbunud elule, mis ka kahtlemata kohe otsa lõpeb, meeldiv vaheldus.

Kommentaare ei ole: