Laupäev, oktoober 24, 2009

Pealkirjata I

Tallinlased on heatahtlik publik. Ovatsioonid on iga kord tormilised.

Sergei Dovlatov, "Kompromiss"


Ma käisin eile teatris. J sünnipäev oli väikses teatris kesklinnas, mille seinad olid kaetud mistraga ja põrandad mitme kihi vaipadega. Seal pidi saapad ära võtma, mille vastu paljud sünnipäevakülalised protesteerisid, mina nende hulgas ja see ruum nägi oma sopilisuse, loomapeadega seintel ja vedruvoodite ning diivanitega välja nagu kellegi kodu. Atmosfäär ja sünnipäev ise saavad maksimumpunktid. Aga teatrietendus ise, noored tegijad, tekitas samasuguse efekti nagu 99% minu mitte eriti paljudest teatrikülastustest. Mulle tundub, et ma olen sattunud kuhugi võõrale peole, kus on teised väärtushinnangud ja teised kombed. Asi, mis mulle teatrisse sattudes alati muljet avaldab, on see, et inimesed naeravad KOGU AEG. Absoluutselt kõik on neile naljakas, mis näitlejad laval teevad. Nad on korraga äärmiselt vähenõudlikud -- näitlejal pole vaja isegi näppu näidata, et teenida ära poole publiku naeruturtsatused. Ta, see on näitleja, võib lihtsalt seista. Teha grimassi (siis naeravad kõik) ja kui ta veel mõne mõtestatuma liigutuse teeb, naeravad kõik juba hüsteeriliselt. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Filmi vaadates ei käituta niimoodi, samuti ei õnnestu kellelgi seltskonnas nii vähesega sellist tähelepanu ja imetlust saada. Aga pane kaks inimest, kes oskavad oma koolitatud häält kasutada (eilne etendus oli isegi ilma sõnadeta, tekst tuli lindilt)ja omavahel koordineeritult liikuda, lava peale, kutsu inimesed vaatama ja vaimustus on garanteeritud. Eilne jant oli politseiniketeemaline absurdietendus, milles oli kaks näitlejat, üks neist ukrainlasest teletäht. Mõtlesin, et inimese karisma näitleja puhul ei ole ikka universaalne asi, vaid sõltub lavastajast (süüdimatu telereporterina on ta vist iseenda lavastaja), aga siis jõudis mulle kohale, et kes olen mina siin kohut mõistmas -- ülejäänud publiku jaoks on ilmselgelt igaüks karismaatiline, kes on juba näitlejarollis lavale lastud. Ja lisaks ütlemata naljakas.
Sõbranna E, kes elab Pariisis, vaatas peo edenedes purju jäävaid inimesi, kommenteeris, et Prantsusmaal loetakse rohkem kui kahe klaasi veini joomist alkoholismiks ja ma kinnitasin talle, et siin pole täis jäämine jätkuvalt etiketirikkumine. Vähemalt sellisel peol mitte.
Ja kuna viimane raamat, mida ma lugesin, on James Martini "My Life with the Saints", jesuiidi preestri poolt kirja pandud pühakute elulood ning tema enda suhted nendega, satun ma nüüd pidudel kaugelt rohkem religiooniteemalistesse vestlustesse kui varem.

Kommentaare ei ole: