Artikkel Villu Parvetist Delfis

Sandra Jõgeva: Villu Parveti käsiraamat emastele
(90)
19. november 2011 06:00


Hiljuti tekitas paljudes suurt pahameelt Eesti Ekspressis ilmunud anonüümse autori artikkel. Ilmselgelt Eesti bordelliäri sees olija kirjeldas prostituudiametit kui üht elukutset teiste hulgas, rõhutades eriti naiste võimalust teenida maksuvabalt suuri summasid.

Samal ajal on populaarsesse naistele suunatud internetiajakirja Buduaar.ee juba mõnda aega kirjutanud kolumne tuntud, ülimalt kahtlase taustaga ärimees ja koolitaja Villu Parvet. Küllap eredaim seik tema eluloos on skandaal seoses pornofilmide valmistamisega. Kaasatud olid mitmed tuntud sportlased ning oma töötasust ilma jäänud “näitlejad” Parveti saatele “Pealtnägija” paljastasidki. See pettus ei olnud ilmselgelt ainus — kui Parveti kohta netist infot otsida, löövad kohe ette pealkirjad nagu “Villu Parvet müüs olematut kinnisvara”, “Seksi-guru Villu Parvet”, “Villu Parvet tegutseb jälle”…


Seda kõike naisteportaal Buduaar.ee oma kolumnisti tutvustuses loomulikult ei maini — täpselt samamoodi nagu see nimetab intervjueeritavat Anna-Maria Galojani välispoliitika eksperdiks (ja mitte just süüdimõistetud kurjategijaks).

Ja nüüd andis Buduaar.ee välja ka Parveti raamatu — naiste eneseabiõpiku ja käsiraamatu, kuidas “leida head meest ja suhtes püsida”, nagu raamatu autor oma raamatuesitlusel Apollo raamatupoes selle defineeris. Raamatu pealkiri: “Seks, vein ja kutsikad”.

Esinedes publiku ees kasutas Parvet ameerika telejutlustaja eksalteeritud kõnemaneeri. “Seksi-ja koolitusguru” teatas, et luges selle teose kirjutamiseks läbi tervelt 67 suhteteemalist eneseabiõpikut ning jättis enda omast kogu tarbetu psühholoogilise taustajutu välja, säilitades vaid käsud ja keelud.

Parvetit intervjueeris Buduaar.ee (nais)ajakirjanik, keda ta pidevalt müksas ning tegi daami üle nalju stiilis: “On ka juttu üllatustest püksis — küll Marge juba teab nendest!” “Raamatus on peatükk vanematele naistele -- nii et üle kolmekümnesed ei pea veel lootust täielikult kaotama!”

Ja Parveti raamat ise? Kõik baseerub tuntud klišeel, et mees on jahimees, naine jahitav, kes ei tohi end liiga kergesti kätte anda. Naiste klassifikatsioon (Paha Tüdruk, Poisilik Tüdruk, Ärinaine, Kullakaevaja jne) ning õpetused, kuidas Parveti väljendit kasutades “turule tulla”. Kuidas läbida L-test — ei tohi magada mehega esimese 24 tunni jooksul. Kuidas välja näha: “Kanna prille, isegi kui sa ei pea seda tegelikult tegema.” Kuidas käituda esimesel kohtingul: “Ära näita kõrgeid “hoolduskulusid”.” Kuidas Facebookis mehele läheneda:“ Kuigi konkurents on meeletu, tasub eristuda mitte suure fotode arvu või võimalikult palja keha näitamisega, vaid piltide kvaliteediga.”

Seda, et naiste hulgas on “turul” omavahel suur rebimine, rõhutab Parvet korduvalt: “Olgem ausad, tegelikult on konkurents karm ja pigem tasub ära teha kõik: hambad, päevitus, laserdepilatsioon jne.”

Naiste kohta kasutab Villu Parvet oma raamatus pahatihti väljendeid nagu “emased”, “noor liha” ja korra isegi “spermapeldik”. Ta näitab üles märkimisväärset asjatundlikkust prostitutsiooni kohapealt, tasulise naisterahva korteri levinuma sisustuse kirjeldamiseni välja. Miks prostituute kasutatakse? Parvet toob välja viis peamist põhjust, mille hulgas on vana hea jahiinstinkt: “Oleme kulutanud aega, sirvinud internetist kontakte, teinud eelvaliku, mitu kõnet, otsinud tundmatu tänava numbrisildita maja mõnest magalarajoonist, lisaks kulutanud raha.”

Aga lisaks prostituutidele ja pornonäitlejatele on Parvet kokku puutunud ka ärinaistega — või on järgnevad soovitused pärit siiski ühest neist kuuekümne seitsmest eneseabiõpikust, mis ta läbi luges. Niisiis — peatükk pealkirjaga “Praktilised soovitused Ärinaisele”: „Oma tiitlisse ei tohi kinni jääda, ükskõik kui võimas see on. Samuti ei tasu seda põdeda, sest nii lõpuks isegi võimendad selle mõju /-/ Ära unusta, et mehelikes asjades konkureerimine pole kunagi kasulik. Isegi kui võitjaks jääd, kaome meie ära.”

Ja kuidas oma naiselikkust kasvatada? “’Harjuta end nõrgemaks. Karda putukaid, pimedust /-/. Ära tee ühtegi “mehe tööd” ja näita, et sa ei saa kõigega ise hakkama.”

Kuid isegi juhul, kui kõik on lõpuks õnneks läinud — L-test edukalt läbitud, kooselu soovitud “loomaga” alanud, on mehepoolne petmine siiski äärmiselt tõenäoline: “Nagu sa tead, oleme oma põhiolemuselt loomad, kes vajavad mitmeid emaseid.”

Pärast pühendumist nõuannetele, kuidas petmist ära tunda, õpetab Parvet, kuidas pärast seda intsidenti suhtega edasi liikuda. Tema soovitus on politseiuurija ja kahtlusaluse omavahelist suhtlemist meenutava olukorra loomine. Situatsioon, mis raamatu autorile tema tausta arvestades on kahtlemata tuttav: “Mees peab mäletama täpselt tegevusi, mida ta tegi, ka kõige olustikulisemal tasandil. Näiteks kas ta kohtus mõne sõbraga, kas tankis auto ära…”

Soovitus keelata ära mõnede hobidega tegelemine, kus ta näiteks teiste naistega kokku puutuks, võib tunduda mõnevõrra ekstreemne. Juhul kui ei meenu muidugi, et Villu Parveti enda hobide hulka kuulus pornofilmide tootmine ja nendes osalemine…

Jah, see kõik on omajagu lõbustav, aga siiski soovitaks kirjastajatel tuntud aferistidelt copy/paste-meetodil põhinevate kahtlasevõitu eneseabiõpikute asemel autentseid memuaare tellida. 18. sajandi üks kuulsamaid šarlatane ja petiseid oli Giacomo Casanova, keda naistemehena hakati tundma alles pärast tema väga mitmes köites ilmunud mälestusi. Tema mahukat, elu lõpul kirjapandud “Minu elu lugu” peetakse juba ammu kirjanduslikuks monumendiks 18. sajandile ning see on ammendamatu allikas igale selle aja igapäevaelu, kommete ja mentaliteedi vastu huvi tundjale.

Pihtimuslikud memuaarid 21. sajandi alguse Eesti ärimaailmas aset leidnud valgustkartvatest tehingutest oleks midagi sama teretulnut. Loodetavasti pühendub Villu Parvet või mõni teine kohalik kelm vanas eas Casanova kombel oma elu loo kirjapanemisele.