Ja kui juba jutuks tuli -- eelmine artikkel Delfis, saatest "Seks ja küla"

Sandra Jõgeva: Seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused võiks pimedasse ja teki alla jäädagi

08. oktoober 2011 06:00


Osadele inimestele meeldib seksist rääkida. Minu kogemuste kohaselt eriti naistele. Olen kuulnud ekstravagantseid ja mitte nii ekstravagantseid daame spontaanselt oma seksimemuaaridega alustamas ja siis lõpmatuseni jätkamas.

Need eri vanuses naised on läinud filigraansusteni intiimseks ja detailseks. Kus, kuidas, kui mitu korda. Ja kellega — rääkides nimesid nimetades muuhulgas ka suhetest, mis õigupoolest peaksid varjatud olema. Kui paljud armukesi pidavad abielumehed kujutavad ette, et nende „salasuhtega“ on tahtmatult peensusteni kursis nii armukeste sõbrannad kui ka head ja mitte nii lähedasedki tuttavad?


Kahtlemata on osade inimeste vajadust oma intiimelu ka võõrastega jagada päris palju ära kasutanud meedia. Eriti naistele suunatud massimeedia. Hetkel on Eesti telekanalites päris mitu taolist saadet: “Avameelselt”, Maire Aunaste „Ja mida teie arvate?“ ja last, but not least — just alustanud ning juba ette tohutult meediakõmu nautinud Kadri Kõusaare juhitud „Seks ja küla“.

Viimasel on pealtnäha üllas missioon: kaardistada eestlaste seksuaalelu ja teha vist seni suurima Eesti seksiuuringu abil statistikat ka maakondade kaupa. Minna otse rahva sekka ja kuulata, mida sellel on öelda. Tuua päevavalgele halastamatu ja objektiivne info selle kohta, mida tehakse, kulunud väljendit kasutades, „pimedas ja teki all“. Ilus ja väga õige mõte ju… Tuletab oma ideelt ja teostuselt esmapilgul vägagi meelde brittide sarja „Sex Education“.

Paraku meenutab vähemalt avasaade üht teist olulist (kohatist) seksisaadet ja sotsiaalporno klassikat. Nimelt legendaarset, paljukirutud, aga samas jätkuvalt ülimalt populaarset „Võsareporterit“.

Peeter Võsa poolt juba aastaid veetava saate kontseptsioon on omamoodi geniaalne: lõviosa teemadest saadakse „Võsareporteri“ vihjetelefoni kaudu. Igaüks võib helistada ja üles anda nii ülekohut teinud inkassofirma ja töötasu maksmata jätnud ülemuse kui naabrinaise, kellega ei suudeta keldriboksi rahumeelselt jagada. Aga ka naabrimehe, kes tundub olevat vihjaja naise salaarmuke.

Peeter Võsa lendab siis kohale ja lahendab asja. See on saate jaoks idee andnud inimese jaoks riskantne afäär: kunagi ei tea, kuidas staarajakirjanik asjale läheneb. Mõnitab abivajajat otse või mitte nii otse. Või ei mõnita üldse ning kehastubki peaaegu ühemõtteliselt sotsiaalse õigluse eest võitlejaks. Või seab abiotsinu piinlikku olukorda ja rahvale naeruks.

Mõni aeg tagasi ületas „Võsareporter“ järjekordselt meediakünnise, seekord saatesse pöördunud seitsmekümnendates vanahärra tõttu, kellele prostituut raha võlgu oli jäänud. Saatejuht sisenes eaka mehe tagasihoidlikku korterisse ning kuulas ta põhjalikult üle. Mida tasulise naisterahvaga täpselt tehti, kui kaua, mis asendis ning millises järjekorras? Küll silmnähtavalt kõheldes, aga sellest kõigest vanahärra „Võsareporterile“ raporteeriski. Seda saadet taunisid meedias avalikult nii psühholoog kui seksuoloog.

Osa maainimestest, kes „Seksi ja küla“ avasaates miniseelikus Kadri Kõusaarele oma intiimelust ette kandsid, tuletasid pigem „Võsareporteri“ legendaarsete välimissioonide kangelasi meelde. Vaesusel on Eestis spetsiifiline nägu. Ta on sõna otseses mõttes hambutu. Erinevalt Peeter Võsast ei ärgitanud saatejuht oma külalisi enda intiimelu lahkama otse kaamera ees. Küllap tegi selle psühholoogilise mõjutamistöö ära Kadri Kõusaar või saate taustatiim lihtsalt kaamera taga. Aga tulemus — vaesed (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses) pensionärid oma intiimelust rahvalike väljenditega kogu eesti rahvale rääkimas — oli äravahetamiseni sarnane „Võsareporteriga“ tema kõige (sotsiaal)pornograafilisematel hetkedel.

Kas ma olen ainus, kellel hakkab piinlik, kuulates iseenesest sümpaatset vanahärrat rääkimas juttu stiilis „Mul läks pauk lahti üks kord, aga temal tervelt kolm korda!“? Ei usu millegipärast! Selle piinlikkusega tembitud lõbustavuse pärast „Võsareporterit“ ju vaadataksegi, aga kas sama eesmärk on tõesti ka „Seksil ja külal“?

Samamoodi õnnestus saatesse „Avameelselt“ oma petmisterohkest abielust rääkima läinud eakal kunstnikepaaril Aili ja Toomas Vindil mõnes mõttes devalveerida kõiki armsaid, üksteisel käest kinni hoidvaid vanapaare…

Kõik need oma intiimelust televisioonis ja muus meedias detailselt jutustavad inimesed tekitavad vähemalt minul ühe ootamatu mõtte. Äkki oli lääne kultuuriruumi viimase kahe tuhande aasta suhtumine sellesse valkonda — see kurikuulus „pimedas ja teki all“ — tegelikult täiesti adekvaatne? Äkki olekski parem, kui mõned asjad sinna pimedasse ja teki alla jääksid? Mõne maal elava endisest seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused, näiteks?