Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)

Projektipõhine magamajäämine


Sandra Jõgeva


Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*

Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10


Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.

“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.

“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.