Pühapäev, oktoober 31, 2010

Inimeste käitumisest -- kolmanda maailma ja esimese

Kolmanda maailma esindaja on hindust performance`i-kunstnik SD, kes õpib Helsingis teatrikõrgkoolis näitlemist. Seekordsel, eile toimunud Globalil esines ta kui india muusik ja kokk.

Teel sadamast supermarketisse, kuhu läheme kolmekesi -- T,SD ja mina, tuleb jutuks see, et SD ei taha pärast oma magistratuuri lõpetamist Indiasse tagasi minna ("Indias ei ole kaasaegset performance`ikunsti. Seal on ainult mainstream. Mina olen alternatiivne kunstnik ja minu jaoks ei ole seal kohta", on ta mulle juba varem kurtnud), vaid jääks hea meelega Läände. Tema esimene valik oleks Soome, teine Eesti, kolmas Läti ja neljas Kanada, kus talle väidetavalt performance`iõppejõuna tööd lubati. Pakun omalt poolt välja, et teine võimalus elamisloa saamiseks oleks abielu. "Keegi ei taha hindut. Nad eelistavad iga kell aafriklasi hindudele", pole SD-l enda väärtuse suhtes abieluturul mitte mingeid illusioone. "I have "font-style:italic;">a lot experience in that", lisab ta täiusliku Simpsonite hindust tegelaskuju, poepidaja Apu aktsendiga ja on seda öeldes loomulikult ütlemata naljakas. "Kui vana sa oled?", küsib hetk hiljem T. Sekundi pärast meenub T-le, et ta ise ostis SD-le laevapiletid ning selleks oli vaja öelda sünniaeg. "1974!" -- "Ei, tegelikult 1972. Aga passis on jah 1974." Põhjus, mis SD vanemad kohalikele ametivõimudele oma lapse sünniaja kaheaastase nihkega teada andsid, jääbki hämaraks. "Aga ma näen eatu välja. Keegi ei suuda öelda, kui vana ma olen", kinnitab SD. Naljakad kolmanda maailma pisipettused.*

MP, eilse päeva üks kangelannasid, pidi oma näituse avamisel esinema koos MS-ga. See on kirjas pressiteates ja just väljaprinditud ürituse kavades. See, et MS on haige ja perfokas jääb ära (esialgne versioon),on juba väga uus informatsioon. Ja hommikul ma juba ärkasin Tartu poeedi JM-i kõne peale. JM teatas napilt, et tema ei tule, kuna jäi haigeks. Kujutan ette, et mõjun tartlase jaoks halva tallinlase võrdkujuna. Ma olen veel sekund enne telefonikõnet sügavalt maganud ja mu reaktsioonid ei läbi mingit filtrit. "Oh issand. Mis sul viga on??!?" -- "Ma tunnen ennast HALVASTI." Ma ise tunnen ennast terve nädala vägagi halvasti, sest ilmselgelt on mul mingi viirus. See algas kurguvalu ja palavikuga, muundus luu-ja peavaluks ja kähedaks hääleks ning siis köhaks, mis pooli öid üleval hoiab. Mõtlen: "Ise viiekümneaastane inimene!". Tartlane ütleb, et ta ei saa oma luulet lugeda, sest tal pole häält ja ta kurk valutab. Kuulda pole vähemalt telefonis midagi, pealegi kasutaks ta laval mikrofoni. Viimast ma ei ütle, sest tartlane kõlab, nagu oleks juba omalt poolt mingi otsuse vastu võtnud. Kirjeldan tartlasele, kuidas praegu liikvel olev viirus arvatavasti edasi areneb ning lõpetan siis kõne. "Üritame järgmine kord".
Aga tagasi esialgse probleemi juurde, milleks on ärajääda ähvardav perfokas. See, nagu öeldud, tuleb välja kõigest loetud tunnid enne kogu ürituse algust ja täiesti juhuslikult. Perfokas on loomulikult kirjas väljasaadetud pressiteadetes, ürituse kavas ning televisiooni puhul, mis avamisele kohale tuleb, sai rõhutud just nimelt unikaalsele võimalusele -- saada peale suurepärane muusikaline etteaste. MP ja MS vahel on siiski veel midagi kommunikatsioonihäire või arusaamatuse taolist aset leidnud, mille tulemusena nad otse telefonis ei suhtle. Selle lahendamiseks helistab T mulle ja annab oma telefoni MP-le ja mina, kes ma selleks hetkeks olen juba Vana-Kalamajas, annan omakorda oma telefoni MS-le. Niimoodi nad siis omavahel räägivad. MS siiski esinemast keeldub ja haige tundub ta ka olevat. Deus ex Machina `ks osutub sealsamas Metropolis B avamisel kontserti andev Paide käsitööõpetaja AP. Keskealine vuntsidega onu, kes osutub omavalmistatud elektriliste pillide fanaatikuks. Tal on kaasas väike enda tehtud elektrikitarr, mida ta ekstaatiliselt mängib, meenutades kõlalt Jimi Hendrixit. Väikesed läbirääkimised :MS veenab AP-d minuga Polymeri kaasa sõitma, mina helistan MP-le, kes hakkab selle ettepaneku peale karjuma ja viskab toru hargile, kõrvalt kommenteerivad MS ja S: "Sa serveerisid seda asja valesti! Miks sa ütlesid, et tegu on Paide käsitööõpetajaga?", mina helistan MP-le tagasi ja lasen onu live`il otse telefoni kõlada..." Kui asju taksosse pakime, ütlen keskealise hallis kampsunis vuntsi kohta: "Tema peab kindlasti kaasa tulema selle taksoga. " Vastus kõlab: "Jah, ma olengi juht!" Tuleb välja, et tellitud takso juht ja harrastusmuusik AP näevad välja nagu identsed kaksikud. Sarnasust rõhutab stilistika veelgi : nagu öeldud, hallid vuntsid, hallid mustrilised kampsunid, hallid viigipüksid ja mustad nahkjakid....
Galeriis mängib onu oma pilli ja MP laulab oma blow up- lastetoa hiiglaslikul toolil istudes vene keeles Meieisa-palvet. Saanud sellega ühele poole, libistab MP end toolilt maha ja lahkub lavalt. Onu jätkab -- eletrilised helid, mis tuletavad meelde kõiki temast vähemalt põlvkond nooremaid muusikuid, kes ise endale muusikalisi instrumente teevad. Siis tuleb minu juurde MP: "See on ilgus! Mul ei siin kohta! See on MINU näituse avamine!" MP on millegipärast pilli mängiva onu peale väga vihane ning ilmselgelt tahab ta seda esinemist kuidagi katkestada. Ta seisab, käed puusas ning kulm kortsus, onu kõrvale ning seletab sellele midagi. Onu jätkab oma muusikalist etteastet. Nii palju kui mina situatsiooni tajun, on onu oma kontserdiga sellel näituse avamise hetkel, kakskümmend minutit enne järgmisi esinejaid, vägagi omal kohal. Galerii on rahvast täis. Soovitan MP-l, kes tundub olevat seisukohal, et mina peaksin selle "ilguse" kohe ära lõpetama, läheneda olukorrale kreatiivselt. Tõmmaku näiteks kõigi nähes onu võimu juhe välja. MP seda ei tee, vaid pöördub musitseerija poole veel kord verbaalselt, sõnu pole muidugi kuulda, mille peale kontsert lõppeb järsult. Aplaus. Ütlen publikule onu nime ja ka seda, et veebruaris tuleb isetehtud muusikainstrumentidele pühendatud näitus ning Global ja et onu on sellekohane viimane leid. Järgmise etteasteni on sel hetkel veel viisteist minutit. "Kas te tahate, et ta praegu edasi mängiks?" Küsin laialt ringilt ja mulle vastatakse. Nad tahavad seda. Kontsert jätkub ja minu poole tuhiseb tulivihane MP: "Sina ka keerad mulle! Ma ei tee siin galeriis enam kunagi midagi!"
Õhtu hilisematel tundidel pöördub onu mu poole korduvalt, tahtes kinnitust, et mulle ta kontsert meeldis. Kordan, et loomulikult meeldis --- ma ütlesin seda talle ju kohe. Ilmselgelt on Paidest tulnud poiste tööõpetuse õpetajal juhtunust kerge trauma -- ta arranzheeriti viimasel hetkel tema jaoks täiesti võõra inimese näituse avamisele esinema ja siis tehti sündmuse peakangelase poolt sama ootamatult selgeks, et see, mida ta teeb, ei kõlba mitte kuhugi. Vaene hallide vuntsidega Jimi Hendrix.
"Ma oskan tavalisi laule ka mängida... Ma olen seitsekümmend lugu kirjutanud."

Ja selle kõige lõpetuseks, tundub mulle, peaks rõhutama, et inimesed ning nende käitumise jälgimine meeldivad mulle väga. Mulle meeldivad nii esimene kui kolmas maailm. Oli suurepärane Global, üks rahvarohkemaid. Ja tegelikult jäin rahule ka MP näituse avamisega.

* Kummalisel kombel õnnestub end kokaks nimetaval hindul, kes on Helsingist kaasa toonud suurema koguse india maitseaineid, kes vajab oma ghee jaoks kaks kilo võid ning mõjub kokana väga usutavalt -- ma hakin tema assistendina viimase võimaliku hetkeni tema juhtnööride järgi kartuleid, serveerida karrit, milles on täiesti toores kartul koos sama toore riisiga, mis on lisaks põhja kõrbenud. Tema kommentaar: "Under the circumstances I did my best!"

Kommentaare ei ole: