Neljapäev, oktoober 14, 2010

1. võttepäev

Päev algab pildistamisega vanalinnas. T (maalikunstnik ja disainer) on fotograaf, E korteris teen tema profikosmeetikaga meiki ja siis külmetan tänaval, kus päike läheb just pilve taha ja kõik jääb liiga tume. Näen päästvat valguslaiku Pühavaimu tänava alguses. See osutub kinoprozhektoriks, millest on palju abi. Võttegrupp sätib alles oma asju, meie oma pildistamisega ei sega kedagi ning abivalmis filmimees laseb omal algatusel masinast tossu. Turistid pildistavad omakorda meid. Ja Pühavaimu tänaval jalutavad eemal mundris sõdurid.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.

Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.

Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:

Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.

Ja teine, E vastuse peale:


Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.

1 kommentaar: