Laupäev, november 27, 2010

Kirjutavad veel

Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:

Tere, Sandra!

Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga

Edu Sulle!



vanaproua
XX

Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.

Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.


* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.

Kommentaare ei ole: