Kodanluse diskreetne võlu

Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.