Niina:
Maailm räägib sama keelt, igas asjas. Kui teed näitust, kui mängid või lavastad olukordi läbi, kui satud päris maailmas peale millelegi, mis selgelt ütleb sulle saladusi ette. Lugedes siin uuesti üle meie näituse kontseptsiooniteksti, leidsin paljus paralleele oma koeraga. Uskumatu. Kui koer on elanud maailmas 11 aastat, siis peaks olema igati loogiline, kui ta ühel hetkel otsustab lahkuda. Reeglina on ta selleks ajaks haige, kohmakas või lihtsalt hallinenud. Sest milleks on olemas vananemine. Selleks, et eelneda surmale. Selleks, et harjuda lahkumisega. Selleks, et kõik oleks selge ja mõistetav - ahah, vana, järelikult sureb. Aga kui keegi, näiteks üks koer, käitub elu lõpuni kui kutsikas, kui elurõõmus ja ajast mitteteadlik tegelane, siis no ausõna võtab kogu süsteemi kiruma küll. Hei, ma ju olin tema sõber! Hallo, ta oli elus! Mis toimub? Ja samas, ma olen ta üle ilmselt jäädavalt uhke, et ta arsti läbivaatuslaual, kateeter otsapidi põies, ei tundnud huvi oma hellades kohtades toimuva vastu, vaid naelutas pilgu mingile kassile, kes oli toodud teise tuppa. Lõpuni endale truu :) Ja mis tema matmise täna kõige raskemaks tegi - ei, mitte kivikülmunud maa või sitt ilm, mitte paistes käed või valus selg - see, et kasti tuli panna endiselt maailma kõige ilusam koer. Respekt.