Kolmapäev, märts 29, 2006

Aurora (mõned tunnid hiljem):

Meie dj-debüüt jäi siiski ära. Läksime klubisse kohale, kus olid pika laua taha end juba sisse seadnud Kirjanike Liidu esimees, noor helilooja, kes esindas oma erialaliitu, edukas animarezhissöör ning sisearhitekt. Kõigil kaasas cd-d oma lemmiklugudega. Üks cd-mängija. Ja meie: Niina, mina ja Sulev, kes oli meile kokku pannud plaadi suitsiiditeemaliste lugudega vaheldumisi Niina ja Naatani kunagise bändi salvestustega. Me olime isegi ära jaganud lood -- kes mida tutvustab. See atraktsioon üsna jaburas klubis tundus olevat täiuslikult lõpuaplomb selle intensiivse ja kohati paanilise päeva lõpetuseks. Siis helistati Niinale ning ta läks eemale rääkima. Samas sain ise kõne Naatanilt, kes oli meid päeval meie fotode ettevalmistamisel aidanud. Siis oli ta kategooriliselt igasuguse "prassimise vastu" ja lubas kohe pärast tööd oma pere juurde minna. Tundus, et Naatan oli vahepeal meelt muutnud....
Igaljuhul oli Niina saanud teada, et tema koer oli just oma 11ndal sünnipäeval surnud ja mingisugusene kahekesi mikrofoni sädistamine ei tulnud muidugi enam kõne allagi. Ja ma mäletan liiga hästi seda, kuidas mu oma koer samas vanuses vähki suri, et üksinda neid lugusid sisse juhatama jääda. Igaüks neist nii või teisiti surmateemaline....
Lahkusime kolmekesi klubist ja pärast seda, kui olin viimase bussi peale jooksnud, hakkasin saama segaseid kõnesid Naatanilt. Kes sai lõpuks aru, miks me nii äkki lahkusime -- pärast mitmekordset kannatlikku seletamist ja avaldas lootust, et see koer sünnib järgmises elus inimesena.

Kommentaare ei ole: