Aurora (kümme minutit hiljem):

Meie näituse-eelne lõpuspurt on loodetavasti seljataga. Meeleolu kõigub, kahtlemata üsna harjumatult vahelejäänud öö tõttu leebest eufooriast kerge masenduseni. Maailm tundub teistmoodi, mitte nii selge ja hoomatav kui muidu. Üks natuke arusaamatu, aga põhimõtteliselt sõbralik paik. Nagu vist Matti Nykäsele, keda nägin eile öösel ühest talkhow-katkendist. Ta oli end arvatavasti hirmust avaliku esinemise ees täis joonud ning seletas pehme keelega, aga rahulikult ja ilma purjus inimestele tavaliselt omase afektiseisundita. Seletas, mida tal oli oma elu kohta Soome rahvale öelda.
Võrdluseks nägin ka kainet Mattit samasuguses olukorras. Jumal,kuidas ta kartis.... silmad vilasid, kehakeel oli rahutu ning tema umbusku ajakirjaniku suhtes võis kaugele näha... Vaeseke. Oli näha, et meedia esindajad on teda korduvalt lolliks teinud ning ära kasutanud ja et ta on sellest lõpuks ka aru saanud. Aga ikka liiga hilja.
Oota, mida ma tahtsingi öelda? Ma olen üleval 28. märtsi hommikust saadik, kella poole kümnest. Ja praegu on 30. märtsi esimesed tunnid. Magama!