Aurora:

Mõtlesin, et panen siia ka lõigu meie näituse kontseptsioonitekstist.

XXX XXX ja XXX XXX uus näitus "XXX" tegeleb popstaariliku surmaga. Näitus koosneb kuuest fotolavastusest.

On ju romantiline, traagiline, õigesti ajastatud surm paljude popmaailma müütide olemuslik osa. Retsept, millest pidasid kinni paljud 20. ja eelmiste ning kahtlemata ka järgnevate sajandite legendid. Võimalus jätta oma legend lihtsaks, löövaks ja terviklikuks ning biograafia piirduma peatükiga "early years". Tänapäeva noorusekultuslikus maailmas tähendab see ühtlasi hääbuva füüsilise ilu probleemide vältimist, enda varasema mina varjuks muutumise vältimist – nii tuttavad teemad paljude endiste popstaaride ja seksisümbolite puhul. Fotolavastused on filmilikud kaadrid erinevatest (ja enimkasutatud) võimalustest elada kiirelt, surra noorelt ja jätta endast maha kaunis laip.
Fotode eesmärk on mõjuda kaunilt, romantiliselt ja seksapiilselt. Erinevalt kriminalistikale pühendunud politseireporteri juhuslikust jäädvustusest. See on see hetk, mil otsus edaspidisest naeruväärsusest loobuda õilistab nii surijat kui tema puutumatuks jäävat müüti. See on tardunud elu, viimane vorm, mille elav organism võtta saab. See on kõige viimane lihv senisele kujutisele, kõige viimane salvestus artistiteest. Võimatus edasi minna ja maailmale midagi juurde anda.

Nagu kirjutas Tõnu Õnnepalu hiljuti lahkunud superstaari Lennart Meri surma puhul: "Ma ei tea, aga olen ometi kindel, et inimene valib oma surmatunni. Mitte teadlikult, isegi kui ta ise vastupidist arvab. Aga valib. Võib-olla juba sündides, võib-olla veelgi varem. Valib, kelleks ta saab, mille sümboliks. Sest surmatunnil koondub iga inimese elu üheks pildiks, üheks nägemuseks, millekski väga väikeseks ja väga intensiivseks. Jah, sümboliks. Kellegi jaoks. Alati kellegi jaoks."

Ja samas on otsus teha endast selliste fotode seeria ju sündmustest ette ruttamine, võib-olla mitte kunagi juhtuva ette läbi elamine. Feik, mäng, laenuvõtmine.

Väga paljud lõpetaksid oma legendi huvides karjääri aplombiga tipus olles, pääseksid vanadusest ja allakäigust, kuid väga vähesed teevad selle pooljuhuslikult teoks. See on rong, millele ühel hetkel jäädakse päästmatult hiljaks. Loodetavasti jääb ka hiljem võimalus "lahkuda nagu daam."