Aurora:
Mul oli täna tunne, et lõpetaks ära. Olete end meie kulul piisavalt tasuta (!) lõbustanud. Ja raha ei kandnud keegi, mitte keegi üle. Ma ei heida ette. Ja teate, mina olingi vahepeal Jean Valjean -- ja isegi Jeesus. Ja teate, sellest oli sitaks kasu. Ja alati on. Ja sama päeva õhtul olin ma ka Pärnu linna ainsa öösel avatud hamburgeriputka absoluutselt kõige vihatum klient. Sest. Ma seisin seal kuradi järjekorras kokku tund aega. Koos vene noorte juua täis ehitajatega. Ja ma ei tahtnud mitte midagi muud kui ühte väikest lõhehamburgerit . Ja siis ütles teenindajanna Jana (venelanna), et seda neil ei ole. Ja selle peale, kui mina Jumala viisakalt küsisin, kas neil midagi muud ka on, mis pole loom ega lind, vaatas neiu Jana (kõigi kuradi vene ehitajate lemmik, juba oma rahvusliku kuuluvuse poolest) mind nii üleolevalt ja pilklikult, et mina mõtlesin: no türa küll. Mina, vabandage väga, loen sinu mõtteid. Ja sinu klientide omasid ka. Kusjuures,see pole mingi nali. Ja ma tunnen juba mõnda aega ära, kes mulle helistab. Ja ma tean, et üks tuttav tütarlaps ootab last. Kuigi ta ise seda vist veel ei tea. Ja mul on kuradi ükskõik. Ja ma saan aru, kuidas kogu kuradi järjekord on neiu Jana poolt. Ja minu vastu. Sest mina olen vastik Eesti bitch, kes ekspluateerib vaest Janat, kõigi lemmikut. Ja vahepeal on kogu järjekord veel rohkem minu vastu häälestunud ja need idioodid arvavad, et nende kollektiivne viha kuidagi surub mind maha. Ja mina võtan õppust. Aga ei. See teeb mind veel vihasemaks. Ja ma peatan kogu järjekorra ja ütlen, et ma tean küll, kuidas nad tahavad oma hamburgereid kätte saada. Aga see ei huvita mind hetkel. Ma tahaks mõnda aega neiu Jana või Mashaga juttu ajada. Aga nemad ei taha. Nad lubavad mulle peksa anda. Ja mina ütlen, et see pole nii lihtne midagi. Sest. Nemad on joonud, aga mina mitte. Ja nemad ei suuda kirjutada seletuskirja, sest nende eesti keel pole piisav, aga minu kirjanduslik eneseväljendus on midagi hoopis muud. Ja siis, siis tahavad nad mind tõesti maha lüüa, aga ei saa mitte.Ja kuidas sa ometi ütled: ma lõin teda, sest ta pani mind oma friikartuleid kauem ootama. Tahaks seda asja näha. Sest mina tean, aga nemad mitte, et sellel ühel päeval minu elus, mis vist just osustas mu saatuse, olin ma vist kõige parem inimene selles neetud linnas, arvavad, nemad, lollid, et mina olin see kõige halvem. Ja siis toob ettekandja neiu Jana mingi haleda asendusvariandi, friikartulid. Mida ma enam ei taha. Ja siis otsustan ma veel üks kord teha kõik oma südametunnistuse järgi. Ja kui nemad, need vene õnnetud ehitajad röögivad mulle: "Sjöö. Ljits!", löön mina need ketshupi ja majoneesiga friikartulid sellele Miss Ehitustööliste Lemmikule otse keset nägu. Kogu jõuga. Ja mõtlen: Nad kõik vihkavad mind. Ja selle konkreetse asja eest võivad, ei, lausa peavad nad kutsuma politsei. Ja kui mind nüüd puutumatult minema lastakse, ongi see Kõrgem Pilotaazh. Ja ma jalutan täiesti rahulikult minema. Ja ainus, mis nemad saavad teha, on see, mida teeb üks eriti julge venelane: valab mind (ja distantsilt!) oma mineraalveepudelist üle. Ja mina mõtlen; mida mul teada vaja oligi. Ja siis ma lähen oma ema juurde ja lepin temaga ära. Päriselt.
Aga teis, mu lugejad, olen ma natuke pettunud. Mitte isegi pettunud, sest minul kui kerjusel (antud juhul) pole mingit õigust maailmalt mitte midagi loota.
Aga siiski. Midagi kripeldab hinges.
Ja nüüd läheb Niina filmi tegema. Ja mina ära. Ja ise tean, kuhu.
Ja teie võite teha, mida tahate.

P.S. Inimkond jaguneb kaheks: need, kes ropendavad ja need, kes räägivad nilbeid anekdoote.