Aurora:

LENDAS ÜLE KÄOPESA (JA KÄGU ON VEEL KÕIGE LAHEDAM LIND, SEST TEMA TÖÖD EI TEE!)
OSA 1

Ja nagu tõeline a-type personality (loovtööstuse manager) jõudsin ma ka Eesti juhtivasse erapsühhiaatriakliinikusse. Vabatahtlikuna. Või mis. Tellisin kojukutse, kalleima teenuse. Verepuhastuse. Efektne, lamad tilguti all, kanüül veenis , rauge, kahvatu.... puhas luksus. Või siis -- romantika tipp. Aga mis juhtus: sattus eetiline töötaja (vist nende parim).Tõsine Idamaa mees: pool juut, pool usbekk. Oli loogiline Väga, väga loogiline. Ütles, et kui saan nõela veeni
(rahustid, vitamiinid ja naudingu kohe sellestsamast kanüülipanemisest), jään magama pikaks ajaks.Ja siis ma täna enam tööd ei tee...
Ja alkoholis pole ka probleem, kuigi seda tööd tehes kogu selle nädala jõin palju. Aga mitte liiga. Ja alkoholis pole minu puhul üldse probleem. Ja kuna olen magamata olnud, ja isegi mitte magamata päriselt, vaid enamus öid umbes 3 tundi (and calculating), siis asi ongi just selles. "Aga magama peab just nimelt 8-9 tundi", ütles see tark idamaalane. Muidu,eriti väga pingelises situatsioonis, su psüühika kannatabki. Ja kanüüli võib ta ka panna, kuigi ma seda ei vaja, ja teda ei huvita ka see, et firma sellest võidaks, ses tema on hoopis freelancer. Geenius. Pühak. Tark hiinlane. Vaimne teejuht!
Ja siis ta mind juhibki. Ja kõrval on mu isa, kes on väga mures. Kes on juba langetanud otsuse, et mina teen taaskord kõike valesti. Ega kuula teda. Kes käseb mul kuulata oma sisehäält. Mis on tegelikult tema oma. Ja ka karjub täiest kõrist: “SA PEAD VÄLJA PUHKAMA! MA VIIN SU PAARIKS PÄEVAKS MAALE!” Ja mina röögin vastu: “Aga minul on ülehomme jälle deadline!” Ja siis ma karjun veel: “Ma vihkan sind! Sa värdjas oled minuga kogu aeg manipuleerinud!!!” Ja siis sekkub taaskord asiaat: “Selles olukorras sa praegu tööd ei tee. Kui sa tõesti valid töö ja riskid läbipõlemisega, sest nagu sa juba isegi ütlesid, teeb unetus su paranoiliseks, on alati teinud, on mul üks lihtne lahendus. Ma võiksin su viia oma parimasse erakliinikusse, aga Vismari on veel parim variant. Aga seal on praegu järjekord sinusugustest läbipõlenud tüüpidest, sest täna on kõigele lisaks veel esmaspäev. Läheme hoopis Paldiski maanteele, ma viin sind väljaspool järjekorda kohale. “ Ja selle keskel olen mina, paranoiline, väsinud ja silmitsi oma suurima hirmuga. Mind viiakse hullumajja! Ja hulludega räägitaksegi ju rahulikult ja loogiliselt. Ja järsku kõik toimubki minu peas….. Ja ma röögin: “ Aga oma isa, selle manipulaatori autosse ma ei istu!” Ja siis ütleb tark asiaat: “Me võime kutsuda ka kiirabi. See viib kiiremini kohale.” Taaskord silmitsi oma elu hirmuga. Sest iga kord, lapsest saadik, kui ma tõstan häält, tuleb igalt flegmaatiliselt eestlaselt automaatpiloot-vastus: “Sa KARJUD mu peale! Närvihaige! Hull! Varem või hiljem satud sa Seevaldisse! “ Ja mitte keegi pole kunagi kuulanud, mida mul öelda on. Ja kui ma olin laps, hakkasin ma alati selle kõige peale täiest kõrist röökima. Ja,tunnistan ausalt, mitte ainult lapsena. Röökima. Aga siis, hiljem, tavaliselt üksinda. Ja ka siis olid erandil reeglid…. Aga see selleks.
Ja siis saabub minu elu TÕE HETK: järsku ongi kõik nii lihtne. Ilma topelttähendusteta. Kõik ongi nii, nagu paistab. KIIRABIAUTO ON KÕIGEST TRANSPORDIVAHEND HULLUMAJJA; KUST SAAB PRAEGUSEL SUVISEL PUHKUSTE AJAL JUST SEDA; MIDA MUL ON KÕIGE ROHKEM VAJA: UNEROHTU. SEST MA OLEN SAANUD PARIMA TASULISE TEENUSE. Mitte et vahetult enne asiaadi saabumist poleks mu isa karjunud, et tema ei lase kedagi oma korterisse, sest see on segamini. Ja mina röökinud vastu, et keda kuradit see huvitab, kui me maksame sellele kliinikule nii palju. Sest minusugustele manageridele on need arstid nende oma raha eest tilgutit panemas käimas ka Kopli liinidel , kuhu need on oma projektilõpetamist tähistavatel joomatuuridel sattunud. Ja äkki , kurat küll, on esmaspäev ja kahe tunni pärast tähtis koosolek….. Ja vahepeal astub mängu mu ema, kes teab kõike ja veenab mu isa ikkagi verepuhastajat sisse laksma. See on: juhtiva erakliiniku kõige kallima teenuse pakkujat. Ja siis helistab ta veelkord, sest tema on hetkel Pärnus ja arvab, et tasub küll professionaale usaldada. Usaldada küll, aga kontrollida ka. Ja ta võtab ühendust ühe suvalise valves oleva Pärnu linna psühholoogiga , kes teeb mu emale selgeks, et see verepuhastamine on seotud ühe olulise riskiga . “Veene ei tasu torkida, alati võib tekkida tromb, äkki puhkad ikka ise välja….”, ütleb mu vaene ja mõistmatu, aga lõpmata heatahtlik ema. Taaskord on kõik takerdumas inimliku rumaluse taha. Ja mina seletan oma emale nagu lapsele: “Kallis Malle. Vaata, veenidel, kanüülidel ja verel on omad suhted. Me oleme kõik omavahel sõbrad. Me ei tee üksteisele halba. Ja doonor olen ma ka. “ Ja mu vae ema leebub, sest tal hakkab vist natuke piinlik.
Aga tagasi lineaarse loo juurde. Otsustan minna. Ja loobun kiirabist. Ja istun muidugi oma isa autosse. Teel vahetavad nad omavahel infot ja siis räägib arst/teejuht/tark asiaat vaikselt teelfoniga. Ja loomulikult tõlgendab mu vaene magamata, ületöötanud, paranoiline (manageride kutsehaigus) aju kõike valesti. Ja loomulikult kuulen ma hiljem tõde. Asiaat ütles: “Ma kuulasin ja vaatasin teda. Enamik on iseloomust. Aga praegu on ta läbipõlemas ning vajab just praegu eelkõige und.” Ja seda mu isale. Aga Paldiski maanteele ütles ta kindlasti midagi taolist: “Siit tuleb meie klient. Laske ta ilma kadaliputa läbi (muuseas, seda lauset ma juhuslikult kuulen, aga olen veendunud, et ainult hullude hull transporditakse ilma kadaliputa läbi. Iroonia tipp, taaskord.)”
Ja siis me oleme kohal.
Ja mind saadetakse vastuvõtuosakonda ja sügava pilguga asiaat vaatab tungivalt otsa naeratavale vastuvõtuõele, kes küsib reipa häälega: “Ja mida teie siin teete?” Ja minu eest seletatakse asi ära ja vastuvõtuõde ütleb: “Tubli tüdruk, et ise tulite.” Ja mind suunatakse edasi valveõe juurde. Ja ma oootan kõigepealt pikalt koridoris koos hulludega ja see on nüüd tõesti üks koht maailmas, kus mitte keegi ei julge aeglase teeninduse pärast skandaali tekitada…. Mistõttu keegi end ka ülearu kiiresti ei liiguta. Ja lõpuks jõuan ma valveõe, ilusa pikajuukselise säravate silmadega naise jutule ja kõik hakkab otsast peale. Ma kuulen, KUI ohtlik on ületöötamine ja et need inimesed jõuavadki lõpuks siiasamasse. Aga siis juba vägisi. Ja et alati on järgmine deadline sama oluline ja et sõitku ma kasvõi paariks päevaks maale ja küll nad ilma minuta hakkama saavad. Nagu ma oleksin mingi keskastme ja keskklassi keskmine töötaja. Kes sedasama juttu peaks tõepoolest kuulda võtma. Ja pangu ma perearsti juures aeg kinni. Ja siis tuleb tõeline test. Kena valveõe juurde astub teine taoline ja ma kuulen pealt järgmist lugu: kusagil on neljanda staadiumi vähki põdev inimene, kes sureb varsti ära. Ja tal on märatsushood, mis on sellise haiguse puhul enesestmõistetav. Mille tulemusena vaene vähihaige kannatab mitmekordselt : ta keeldub võtmast kõiki oma rohtusid, nii valuvaigisteid kui neid, mis tal paranoiat ja märatsemist takistavad. Kannatavad kõik: nii patsient kui teda hooldavad omaksed. Kõigil on väga valus.Väga. Igas mõttes. Ja otsustatakse selle patsiendiga mitte midagi ette võtta, sest siin haiglas pole eriti kohti ja see kannatav haige sureb niikuinii. Senikaua, ei tea, kui kaua, on kõigil osalistel väga paha olla. Ja ma saan aru, et kui ma nüüd nutma hakkan, siis olen ma kindlasti läbipõlenud inimene , kellele keegi edasitöötamise (nende silmis: enda surnuks või hulluks töötamise) nimel rahusteid ega unerohtu ei anna. Ja ma mõtlen kogu jõuga: “Vahet pole. Minu nutt ei aita kedagi. Tema sureb niikuinii. Tema omaksed kannatavad kohutavalt. Ja tema enda peale ei tohi mitte mõeldagi. Aga mis see minu asi on. Minul on kolme päeva pärast deadline. Mina või tema.” Ja siis ilus valveõde leebub ning saadab mind edasi. Kadalipp jätkub. Ja ma saan siiralt aru, miks
Ameerikas müüvad rahusteid ja unerohtu narkodiilerid tänaval. Ja väga, väga, väga kallilt.