Neljapäev, juuli 13, 2006

PHILIPPE STARCK

Aurora:
Enivei. Sõbranna/ toimetaja ütleb mulle: "Palu neil näidata endale kõige uuemaid ja radikaalsemaid asju. Ja mitte liiga palju Philippe Starcki." Ja mina küsin: "Philippe kes? Kõlab tuttavalt." Ja mu sõbranna on mõnda aega vait. Ja ohkab sügavalt. Ja siis ma saan teda, et Philippe on tootedisainis midagi sarnast nagu Warhol kunstis.
Ja selle ühe soovituse toel lendlen ma pool päeva mööda Tallinna sisustussalonge. Ja kõik on minu vastu väga kenad. Ja mina nende vastu ka. Ja see sisustussalongide personal toob mulle kätte kõige ilusamad, uuemad ja radikaalsemad asjad. Ja ma olen sügavalt liigutatud. Neist asjadest veel rohkem kui personali suhtumisest. Sest need asjad on nii ilusad. Ja minuga on kaasas neiu Liivi , kellele need asjad ka meeldivad. Kuigi neiu Liivi teatab pärast esimest poodi: "Tegelikult on sul nii igav töö." Ja see on ka tõsi. Kuigi ma ei pea seda tegema liiga palju.
Ja siis jõuame me päeva viimasesse poodi. Ja seal läheb midagi väga valesti. Ja mina ei saa aru, mis. Sest minu avalause peale (sellesama) saab poe omanik millegipärast väga vihaseks. Ja teatab, et teda ei huvita. Ja tema hetkel ei saa endale seda lubada. Minuga tegelemist nimelt. Ja mina ütlen, et see on täiesti OK. Et ma saadan mõne päeva pärast fotograafi. Ja tema ei leebu mitte. Ja kõik märgid näitavad, et ma olen sattunud mingi süsteemi Diiva otsa. Keda mina ei saa kuidagi ära tunda. Ja selle pärast ongi Tema nii vihane. Ja käest ma kuulen hirmsaid asju: et müügiassistent ei aita mind ka. Sest tema ütleb, et see tibi istub oma postil. Ja mina ütlen, et mina ei näe siin poes mitte ühtegi klienti. Ja tema ütleb, et see on küll see kõige vähemtähtsam argument. Ja et ma peaksin siin poes ise orienteeruma. Ja olema teinud eeltööd, see tähendab lugenud läbi kogu sisekujundusalase ajakirjanduse. Mitu aastakäiku. Ja see ese, mille peale ma näpuga näitan ,on olnud kõigi minu ajakirja konkurentide salongiuudistes juba sees. No mis teha. Aga neiu Liivi tunneb selle eseme ära: see on nimelt väga radikaalse disainiga veiniriiul. Ja neiu Liivi ärkas selsamal hommikul Tauno Kangro ateljees (sest ta sõbranna on nimetatud isiku tütar), pärast sellesama riiuli analoogi tühjaksjoomist. Ja Diivale ei avalda see vist eriti muljet. Ja siis hakkab minul väga lõbus. Ja neiu Liivil ka.
Ja minu sisehääl ütleb, et ei maksa vist lõpetuseks küsida, mis selle Diiva poekese nimi oligi. Ja ma vaatan poest välja astudes silti: Inspira. Kõlab kuidagi kahtlaselt tuttavalt.
Ja kodus annan ma oma vennale neid avamata üle kõik need eelmistest poodidest antud uue ja radikaalse disaini kataloogid. Kuigi olen vahepeal mõelnud, et viskaks need hoopis ära. Rasked kaasas tassida sel poeskäigul.
Ja nädala pärast olen selles poes tagasi. Ja nüüd on suhtumine on teine. Väga professionaalne ja viisakas. Ülimalt südamlik. Seekord on mul kaasas Kaarel. Ajan oma asjad seal ära. Ja olen juba lahkumas. Ja kõik on absoluutselt korras. Ja Diiva on õnneks ka puhkusel.
Ja siis köidab mu pilku midagi imelist. Ja see on üks tool. See on Maailma Kõige Ilusam Tool ise. See on üleni plastmassist. Läbipaistev. Selle kuju on midagi rokokootooli sarnast. Aga saate aru: see kõik on läbipaistvast plastmassist. Selles toolis on koos kõik olulised asjad: minevik ja tulevik. Uus ja vana. Lõpmatus. Ja see, et kõik on lõppude lõpuks üks. Ja ma ei saa mitte kuidagi aru, kuidas just see tool, täiuslikkus ise, jäi mul eelmisel korral kahe silma vahele. Ja ma parandan kohe vea. Küsin järele. Ja ei pane tegelikult mitte midagi muud tähele, kui seda Tooli. Toolide tooli. Muidugi küsin , kes selle tegi. Ja nemad vastavad, et Philippe Starck. Ja mina ütlen, et seda küll . Aga kes on disainer. Ja nemad vastavad , ülimalt professionaalselt, et Philippe Starck disainibki kõik oma asjad ise. Ja mina ütlen, et kas tõesti. Ja nemad ütlevad, väga rahulikult, et ma ju ise ütlesin, eelmisel korral, et neid Philippe Starcki asju ma just ei taha. Set neid on juba nii palju igal pool olnud. Ja mina küsin, et kas see tool on selle disaineri, kelle nime ma palun endale tähthaaval ette öelda, uuemast loomingust. Ja siis on ainult vaikus. Ja tähendusrikkad pilgud. Ja mina ei ei pane seda tähele, sest ma imetlen ikka veel seda tooli. Ja siis järgneb vastus : see tool on 20. sajandi disaini absoluutne klassika.
Kõik saavad aru: see on uskumatu. Analoog kunstist: mind, kes ma ei tea kaasaegsest kunstist mitte midagi ega tahagi teada (see analoog-mina paralleelmaailmas), on saadetud Veneetsia biennaalile. Ja ma tulen sealt tagasi, saanud eelnevalt ilmutuse. Mulle avaldas kunst tegelikult siiski muljet. Ma leidsin sealt midagi ülimalt lahedat. Tüübi, kes on vist veel suhteliselt noor. Ma täpset tausta ei tea veel, ja minu arust peaksidki sellega tegelema nemad, seal ajakirjas, mitte mina oma väärtuslikust ajast. Ja selle noore, aga väga radikaalse kunstniku nimi on mul kusagil kirjas . Ja ma tõmban võidukalt välja oma märkmiku. Kus on kirjas: Cabakov.
Ja kui me poest välja astume, mina ikka veel Tooli lummuses, ütleb Kaarel, et selle tooli küljes oli ju ometi silt, millel kirjas disaineri nimi. Ja et teda hakkas vahepeal ka disain huvitama. Nagu ka kõik muu siin maailmas.

Kommentaare ei ole: