Sound and Vision

Aurora:

Kasutada perfokas suurt koolitatud häälega armsa maatüdruku tüüpi lauljat tundud hea idee, samuti projitseerida tema peale sipelgapihaga Maria Callas, ultimate opera diva. Paraku libises projektsioon pooleldi seinale ja tüdruk laulis kaugelt liiga vaikse häälega.
Soengust hiired välja ronimas tundus ka OK mõte. Ja A. oli kindel, et tahab tantsida balletti, mida ta lapsena õppinud oli. Ja kasutada vett, mis pritsiks nii esinejad kui publiku märjaks tundus päris kindlasti hea mõte. Proovis see töötas, kõige muu katsetamisega jäime viimasele hetkele. Lohutuseks: on ka koolkondi, mis proovi üldse ei tunnista.
Olles päris asjas, ei tundunud miski enam nii hea idee ja vett tuli otsustaval hetkel vähe. Lihtsalt sel momendil ei olnud kraanis survet. Mäletan mõtet nr 1: tapaks end ära, millele järgnes nr 2: kuradi AS Pärnu Vesi! Niipalju siis perfokast filmi-ja videofestivalil. J. ütles, et ma ei tohiks usaldada liiga palju teisi ja tehnikat, vaid rohkem iseennast. Improvisatsiooniidee, mis oleks asja arvatavasti päästnud (tõesti hea mõte, sest iseenesest tundub see võimatu, kas pole) tuli 26 tundi hiljem. Tõeline Plaan B, läbivate suurte tähtedega.
Festivalist suurt midagi ei näinud, kuna esimese päeva tegelesime ettevalmistusega oma esinemiseks ja järgmine päev olin nõus R.i korraks ürituse baaris asendama, jäädes sinna tundideks. Küllap parem oligi, sest kerge masendus oli niikuinii (kui ei jää ise oma etteastega rahule, hoolimata sellest, et kuulsin selle kohta ka head... pluss afterparty ja loogiline pohmakas niikuinii... provintsilinna odavad hinnad ...) ja asjalik tegevus baaris tundus teraapilisem kui dokk-videote vaatamine -- liiga palju iseendaga, mis sellistel hetkedel pole meeldiv. Baaridaamina kogesin põhjalikult ka festivali juhtivat live-aktsiooni, peakorraldaja väga purjus sõbrannat (kunagi ilmselgelt silmatorkavalt kena naisterahvas, 44 a vana, oleks passiivsemana kahtlemata mõjunud seksapiilsena), kes pidas katkematut enesekindlat ja lärmakat monoloogi, kus segaseajamine oli vaheldumisi tähelepanekutega ümbritsevate inimeste suhtes, ahistas füüsiliselt noori mehi (ja natuke ka mind), tagus seina sisse augu, naeris hilisemas staadiumis teatraalselt 40 minutit järjest ja saadeti lõpuks koju. Nagu telekas oleks lahti keeratud, ühtlase programmina, mis lõpuks oleks ära tüüdanud. Pilt ja heli, reality-show, mida on piinlik vaadata, aga naljaks on ka. Karismaatiline esineja, kes aeg-ajalt tabab oma hinnangutes ka märki ja on seetõttu pisut ohtlik.