Aurora:
Ja mina olin reedel noorte poiste kunstirühmituse käsutuses, kes tegid tudengifilmide festivali avamisel perfoka (rahvarohke, koos avamisel näidatavate filmidega 1,5 tundi pika). Etüüdid (või kuidas neid nimetasagi), milles osalesin, olid vägivaldsed ja verised. Neid oli kaks. Paigaldasin veenikanüüle, et nad saaksid verel klaasi voolata lasta ning üksteise verd juua. Ning teine episood, milles osalesin, seisnes ca 5 min tütarlaps L.-iga vastastikku lahtise käega peksmises. Näkku. Kogu jõuga. Mida teha oli, mis seal salata, väga meeldiv. Adrenaliin jne. Ma saan nüüd täilelikult aru , miks inimesed kaklevad ja tunnen kahju, et naistele see sotsiaalselt vastuvõetav ei ole. Aga mis teha. Sain komplimente: professionaalse verevõtmise, osadele esinejatele tehtud grimmi (ülejäänutele tegid nn profid ja see oli üsna õudne), peksmisstseeni ja Kunst.ee loo eest. Kõik kehtivad natuke aega. Kuni järgmise korrani.
Ja eile tegelesin uute aktsioonide kavandamise/väljamõtlemisega iseenda või oma rühmituse jaoks.
Aeg-ajalt kellegi teise teenistuses olemine on värskendav. Et loobud oma rollist/hierarhiatest (oma peas)/identiteedist ja mõtled natuke teises süsteemis. Mis võib korraks tekitada kahtluseid omaenda süsteemis, mis aga ei pruugi olla halb.
Ja vahepeal tundsin, et olen vana. Ja siis, et ikkagi mitte.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar